Praegu on üheks oluliseks puuetega inimeste valdkonnas lahendamist vajavaks küsimuseks riigi ja kohalike omavalitsuste (KOVide) vaheline rollijaotus.
„Viimastel aastatel oleme sotsiaalvaldkonnas põhjalikult üle vaadanud teenuste sisu ja oluliselt on kasvanud nende rahastus. Seda teed peab edasi minema. Küsimus on, kuidas kogu ressurssi mõistlikult kasutada ja kuidas valdkonnas bürokraatiat vähendada,“ märkis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva.
Detsembris on valitsuskabinetis arutelul Sotsiaalministeeriumis koos huvirühmadega koostanud memorandum erivajadusega inimeste poliitika põhimõtete ning teenuste ja toetuste kaasajastamiseks. Eesmärk on korraldada abi erivajadustega lastele, vähenenud töövõimega tööealistele ja erivajadustega eakatele sellisel viisil, et kõik riiklikud ja kohaliku tasandi sotsiaal-, tervishoiu-, tööturu- ja haridusvaldkonna teenused ja toetused oleksid omavahel lõimitud ja lähtuksid inimese vajadustest. Oluline on pakkuda igale inimesele tulemuslikku ja tema erivajadusi arvestavat tuge kogu elukaare jooksul ja aidata tal olla võimalikult iseseisev.
„Tuleb vaadata tervikut koos teiste valdkondade teenustega. Meid ei aita rehabilitatsioon, kui näiteks tervishoiuteenus on saamata. Kõikides valdkondades peavad teenused olema ühtmoodi kättesaadavad. Peame arendama argumenteeritud ühiskondlikku debatti. Ühiskonna küpsemine on meie jaoks võtmeküsimus, kuivõrd me oskame väärtustada iga inimest ja kujundada keskkonda nii, et see oleks ligipääsetav kõigile ning tooted ja teenused disainitud võimalikult universaalselt. Ning mis ülimalt oluline, et riigi ja KOVi teenuste vahel ei oleks auku, kuhu inimene võiks kukkuda,“ ütles Kaia Iva. Siinkohal on oluline kogemuste vahetamine, dialoog ning üksteiselt õppimine. „Püüame tekitada nö valget kadedust – kui ühes KOVis suudetakse teenused hästi läbi viia, siis tuleks neid lahendusi eeskujuks seada ja tutvustada enda kodukohas. See ärgitab häid praktikaid ka mujal kasutusel võtma, see oleks positiivne sund, milles kodanikel on oluline roll,“ kutsus Iva aktiivsusele.
Teine oluline valdkond, mille tähelepanu enam pöörata, on Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi peamine probleem: hooldust vajavate inimeste pereliikmetel on suur koormus nii hoolduse pakkumisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Selle aasta detsembris arutab Vabariigi Valitsus sotsiaalkaitseminister Kaia Iva esitatud kontseptsiooni ühtse pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks eesmärgiga vähendada hoolduskoormust ja tagada valdkondade ülene inim- ja perekeskne teenuste osutamine, kättesaadavus ja kvaliteet. Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest, kes selle tõttu ei saa töötada või kelle osalemine tööturul on häiritud. Soovime kõrge hoolduskoormuse tõttu täna tööturult eemale jäänud inimestele luua võimalused paremaks elukorralduseks ning aktiivses tööelus ja ühiskondlikes tegevustes osalemiseks.
ISAMAA sotsiaalpoliitika toetab iga inimese edukat toimetulekut, loob igaühele võimaluse eneseteostuseks ja heaolu saavutamiseks. Isamaa jaoks on oluline inimeste vabadus ise otsustada, perede vabadus teha sobivaid ja meelepäraseid valikuid ja kogukondade õigus kujundada elukeskkonda kohalike elanike vajaduste kohaselt. Isamaa põhimõte on pakkuda teistest keerulisemas olukorras inimestele, näiteks neile kel on tervisest, vanusest või sotsiaalsetest teguritest tulenevalt takistusi iseseisvaks toimetulekuks, tuge ja vahendeid, mille abil nad saavad eluga edasi minna võimalikult sarnaselt ülejäänud ühiskonnaliikmetega.
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva peab oluliseks, et erivajadustega inimesed saaksid elada nii iseseisvat elu, kui igaüks ise suudab ja soovib: „Teenuseid ja tooteid pakkudes peavad kõik mõtlema sellele, kuidas need oleks lihtsalt ja väärikalt ligipääsetavad kõikidele inimestele, vaatamata nende piirangutele või erivajadustele.“
