Laupäeval, 11. oktoobril toimus Isamaa Kultuurifoorum “Koorijuht kui üldlaulupidude traditsiooni kandja”, kus kohal viibisid ministrid Riina Solman ja Tõnis Lukas. Ülevaate ELTSA ja Kooriühingu poolt tellitud uuringust tegi Jorma Sarv ning hetke olukorrast seotult laulu- ja tantsupidudega rääkis Hirvo Surva.
Foorumi eestvedaja Pille Lill tegi üritusest kokkuvõtte:
Eesti laulu- ja tantsupeoprotsess on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, mis eeldab, et tegemist on hoidmist ning arendamist vajava kultuurinähtusega. Olukorras, kus rahvakollektiividel on keeruline põhitegevustega seotud kulude katteks rahastust leida ja nende juhendajatel puudub piisava sissetuleku ning sotsiaalsete tagatiste kaotuse hirmus võimalus keskenduda oma põhitööna juhendamisele, on taolise traditsiooni elujõulisus ebakindel.
Kooriühingu poolt hiljaaegu algatatud ning Praxise poolt läbiviidud uuringul oli kaks peamist eesmärki, esiteks – kirjeldada laulu- ja tantsupeoprotsessis osalevate rahvatantsurühmade, rahvamuusikakollektiivide, kooride ja orkestrite juhendajate töötingimusi ja sotsiaalset kaitstust; täpsemalt, millised on tasustamispraktikad ja tööaja, puhkuse, ravi- ning töötuskindlustatusega seonduvad tingimused. Teiseks – kollektiivide finantsmajandusliku olukorra ülevaade, sh milline on kollektiivide kulu- ja tulubaas ning kui elujõulised kollektiivid on.
Uuring näitab, et juhendamist tehakse suures osas kõrvaltööna. Kuigi enamasti makstakse juhendamise eest ametlikku ja regulaarset tasu, on see väike ega võimalda äraelamist. Laulu- ja tantsupidude ettevalmistuses osalemine on juhendajale pigem hobi või kõrvaltöö ning 77% juhendajatest tunneb, et nende töökoormus pole vastavuses saadava tasuga. Sageli juhendatakse korraga mitut kollektiivi ning 36% juhendajatest saab töötasuna 51 kuni 100 eurot kuus kollektiivi eest. Tihti leidub juhtumeid, kus juhendaja ise ei eeldagi töötasu saamist ning kollektiiv ei eelda juhendajale töise tasu maksmist. Eelnenu tagajärjeks võib olla juhendajaameti devalveerumine, eriti võttes arvesse, et tegemist on enamasti kõrgharitud töötajatega, kel sageli lisaks ka erialane haridus.
Kollektiivide eelarved on tagasihoidlikud ja kulud ületavad tihtipeale tulusid. Nende majandustegevus mõjutab seeläbi ka juhendajate heaolu ja hõivetingimusi, muutes need ebastabiilseks, ebaregulaarseks ja madalalt tasustatuks. Ülekaalus on tähtajalised ja ajutised lepingud, mis omakorda ei võimalda koori-, tantsu- ja orkestrijuhtidele sotsiaalseid garantiisid nagu puhkus, pension või lastetoetus. Seega puudub piisav töötus- ja ravikindlustuse kaitse. Kohati puuduvad kollektiivi ja juhendaja lepingulised suhted üldse.
Uuringu tulemused näitavad, et kollektiivide juhendajate hetke tingimused võivad olla mõjutajaks inimeste karjäärivalikutel ning pidurdada juhendajate vajalikku järelkasvu. Seetõttu on positiivne, et Kultuuriminister Tõnis Lukas plaanib konkreetset tegevusplaani.
“Laulu- ja tantsupidu on meie identiteedi väljendus, eesti rahva püha. Me peame seda hoidma. Ilma lisaraha suunamiseta pidude ettevalmistuses osalevate kollektiivide juhtidele laguneks 150 aasta jooksul kujunenud rituaal meil ühel hetkel lihtsalt käest,“ kommenteeris kultuuriminister Tõnis Lukas.
Lukase sõnul on eelarve lisataotlus on plaanis viia 2020. aasta kevadel riigi eelarvestrateegia aruteludele, et tagada kollektiivijuhile tulevikus palgatoetus koos kõigi sotsiaalsete garantiidega. 2020. aasta kultuurieelarvesse on selleks juba kavandatud 360 000 eurot.
