Helir-Valdor Seeder: paneb mõtlema, kui habras on piir ajalooliste isikute kangelaseks, märtriks või reeturiks kuulutamise vahel

"Kostja ja hiiglase" esietendusel Viinistul. Foto: Jaanus Lensment, EPL/Delfi

Peaminister Jüri Ratas kutsus valitsuse liikmed  ja koalitsioonierakondade esimehed koos abikaasadega  “Kostja ja hiiglase” esietendusele Viinistul, mida korraldavad Ekspress Meedia ja R.A.A.A.M. Eesti Uudised avaldab Helir-Valdor Seederi 27.07. EPL/Delfis avaldatud mõtted nähtud etendusest.

Lavastus “Kostja ja hiiglane” oli autorite kunstiline tõlgendus ajast ja sündmustest, mille osas eestlased jäävadki erinevatele arvamustele. Lavastuses toodi hästi välja ajaloos läbi aegade kehtiv tõsiasi ja paralleel ka tänapäeva poliitikaga, et suured otsused ja valikud võivad kõrvaltvaatajale ja formaalselt olla väga lihtsad ja mustvalged, kuid nende tagamaad on väga keerulised ja komplitseeritud ning lihtsaid lahendusi tegelikus elus ei ole. Sageli on lõpuks otsustajatel sundvalik halbade otsuste vahel ning keerulist psühholoogilist olukorda on tagantjärele peaaegu võimatu mõista. Nende hilisemas tõlgenduses kiputakse lähtuma tagantjärgi teadmistest, samas teadmata millised oleksid olnud teistsuguse otsuse tagajärjed. Keerulistele olukordadele lihtsate lahenduste pakkujatel puudub sageli vajalik info või napib vastutustunnet (puudub konkreetne isiklik vastutus). See paneb mõtlema, kui habras on piir ajalooliste isikute  kangelaseks, märtriks või reeturiks kuulutamise vahel.

Teine mõte ja paralleel ka tänapäeva poliitikas toimivaga, mis etendusest välja joonistus oli, et tipppoliitik on lõpuks oma otsustes üksi. Eriti pöördelistel hetkedel. Ükskõik, kui suur ja tugev on sinu meeskond, langetad lõpliku otsuse ja annad allkirja ainuisikuliselt. Siin kollektiivset vastutusvõimalust või otsuse mittelangetamise võimalust pole aga otsuste tagajärjed mõjutavad kogu rahva saatust ja ajaloo kulgu, isiklikust ja perekondlikust traagikast rääkimata. Siin langetab poliitik (riigipea) otsuse temale teadaolevast infost, isiklikust kogemusest ja olukorratunnetusest lähtuvalt, mida on kõrvalseisjatel väga keeruline mõista.

Lavastus tõi väga hästi välja inimeste ja poliitika mitmekihilisuse ja mitmetahulisuse ning jättis võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Nendest teemadest ka kunstilises vormis arutlemine on kindlasti vajalik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.