Isamaa fraktsiooni esimehe Helir-Valdor Seederi kõne Riigikogus põllumajanduspoliitika kitsaskohtade osas.
Mis on meie probleemid jätkuvalt ka Euroopa Liidu sees, ühise põllumajanduspoliitika sees? Ebavõrdsus, mis on tekkinud loomulikult juba ühinemise eel ja ühinemise ajal Euroopa Liiduga ja mida me ei ole suutnud järgmise enam kui 20 aasta jooksul likvideerida. No ma julgeksin öelda, et isegi oluliselt ei ole suutnud muuta. Tegelikult see nii kahetsusväärselt on.
Sellel on omad objektiivsed põhjused, toon näiteks, et ilmekalt oleks võimalik aru saada: kui soomlased ühinesid Euroopa Liiduga, siis nende toetused enne Euroopa Liiduga liitumist olid oluliselt kõrgemad, kui olid toetused Euroopa Liidus, ja nemad pidasid läbirääkimisi, milliseid toetusi nad peavad vähendama millise aja jooksul. Eesti, Balti riigid ja enamus Ida-Euroopa riike, meie toetused olid peaaegu olematud võrreldes Euroopa Liidu toetustega enne liitumist ja meie pidasime läbirääkimisi, kuidas me hakkame saama suuremaid toetusi, võrdsustama, millise sammu me hakkame minema.
Ja ausalt öelda, see protsess käib siiamaani ja mingisugust erilist võrdsust ei ole. See ei ole etteheide praegusele istuvale valitsusele ja peaministrile. Aga see on tõdemus, mis on 20 aasta jooksul toimunud. Ja me oleme teosammul selles protsessis edasi liikunud, aga põllumehed sellel niinimetatud ühisel turul on toimetanud ju aastakümneid ja seda on kompenseeritud loomulikult, ütleme nii, teatud mastaabiefektiga, see tähendab, et me oleme pidanud olema efektiivsemad, me koondame, kontsentreerime oma tootmist väikses riigis.
Maa kontsentreerumine, maakasutuse kontsentreerumine on tegelikult meil tõsine probleem ja nii edasi. Ma ei jõua seda lahata siin selle lühikese sõnavõtu raames. Aga see on üks tõsiseid probleeme, mille arvel me oleme pidanud kompenseerima keskkonnanõuete, kompenseerima maaelu üldise arendamise arvel neid ebavõrdseid tingimusi, et püsida siis Euroopa Liidus konkurentsis.
Eraldi ma oleksin muidugi lootnud – ja ma loodan, peaministril on lõppsõna võimalus –, mis on strateegilise tähtsusega asi ja ma julgen öelda põllumajandussektoris kõige olulisem, mida siin saalis väga vähe puudutatakse ja millest valitsused on hiilivalt mööda läinud, selleteemaline eelnõu on siin kas üle-eelmises koosseisus vist ka korra menetletud, koosseisu volituste lõppemise tõttu langes ta välja, on viljaka põllumajandusmaa kaitse.
Eestis puudub igasugune viljaka põllumajandusmaa kaitse, aga viljakas põllumajandusmaa on taastumatu loodusressurss, mis halastamatult kahaneb ühelt poolt valitsuskoalitsioonile meeldiva niinimetatud kliimamuudatuste tulemusena, Eestis võib-olla vähem, laias Euroopas rohkem, aga eriti, mis puudutab ohjeldamatut ja läbimõtlematult maakasutust igasuguste rajatiste, hoonete, mõtlematute planeeringute all. Me loome tegelikult piirkondi, kus me ka ei tee korralikke planeeringuid, läbi mõeldud arendusi, ei ole seal korraliku maaparandust. Ma ei räägi praegu soode taasloomisest ja nii edasi. Aga viljakas põllumajandusmaa, mida on vahepeal ka isegi Euroopa toetustega, tõsi, metsastatud ja nii edasi, mis on täielik rumalus.
Paljudes riikides on olemas viljaka põllumajandusmaa kaitse seadus, seda ei saa hoonestada mõnel pool üldse mitte, ei olegi võimalik viljakat põllumajandusmaa hoonestada. Paljudel puhkudel on mõistlikum võtta maha väheviljakal maal kasvav mets ja sinna hoonestada kui et põldudele hoonestada, mis on väga viljakad. Aga meil see puudub. Ja me oleme koosseisude kaupa rääkinud erinevates koosseisudes ja me ei ole selleni jõudnud. Mul süda valutab selle üle. See on strateegiline ressurss ja seda ei ole võimalik taas pöörata põllumaaks tagasi. Sõbrad, seda ei ole võimalik mitte kunagi ei 100 ega ka 500 aasta jooksul tagasi pöörata viljakas põllumajandusmaaks.
