Mai viimasel päeval toimus Riigikogus Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Esimese lapse sünd on ohus?“ arutelu. Laste sünd sõltub suurel määral perekonna turvatundest ning seega teen ettepanku taastada abikaasade hüved maksuseaduses. Minu ettepanek pereisa ja pereväärtuste eest seisjana on alustada tulumaksusüsteemi korrigeerimist väärtuspõhiselt, keskendudes esmajoones perekondade huvidele.
Viimase pooleteise aasta jooksul on Eesti tulumaksusüsteemi raputanud poliitilised protsessid valitsuskoalitsioonis, regulatsiooni väljatöötamine ning rakendamine. Täna seisame aga silmitsi olukorraga, kus kolme koalitsioonierakonna kompromissina sündinud tulumaksusüsteemiga ei ole päriselt rahul ükski valitsuserakond. Regulatsiooni muutumine lähiaastatel on tõele au andes vaid aja küsimus. Järgneva arutelu mõte ei ole siiski niivõrd poliitilise protsessi algatamine, kuivõrd selle suuna indikeerimine läbi IRL-i maailmavaatelise väärtusspektri.
Enamus Eesti maksumaksjaid võidavad kehtivast maksusüsteemist. Selle võidu hind on raskemini mõistetav maksuarvestus, mis tähendab, et tänased võitjad ei pruugi oma paranenud olukorda tajuda. Võitjate kõrval on ka kaotajaid ning neidki, kelle positsioon kasusaajate teljel on küsitava asetusega. Jutt käib abikaasadest, kelle jaoks on toimunud põhimõtteline muudatus tulude ühises deklareerimises.
Varem kehtinud põhimõtte kohaselt maksustati perekonna tulusid üheskoos, mis võimaldas muuhulgas maksusoodustuste ülekandmist. Üks olulisemaid neist on tulumaksuvaba miinimum. Juhul, kui abikaasa ei teeninud maksustamisperioodil tulusid, võis tulu teeninud abikaasa kasutada maksusoodustust tema eest. Kehtiv seadus sellist õigust ette ei näe. Isamaa ja Res Publica Liidu eelmine esimees Margus Tsahkna oli selle kokkuleppe sõlmimise juures, mis kaotas abikaasade ühise tulu deklareerimise võimaluse, kuid tema lahkumise järel on tänaste juhtide käe läbi toimunud oluline muutus. IRL on naasnud oma põhitõdede juurde. Seda ilmestab fakt, et me seisame pere väärtustamise eest. Seda ka tulumaksuseaduses ja arvame, et abikaasade hüved maksuseadustes tuleb taastada.
Vajaduse maksuvaba miinimum ühelt abikaasalt teisele üle kanda võivad tingida erinevad põhjused. Näiteks võib üks abikaasadest viibida töölt eemal väikelaste kasvatamise perioodil. Abikaasad võivad siirduda pensionile erineval ajal ning halvematel juhtudel võib üht neist tabada töövõimetus. Samuti võib põhjuseks olla näiteks perekonna elatumine investeerimistulust, mille väljamaksed (dividendid, üür, intress) tehakse ühe abikaasa pangakontole.
Kuidas peaks seadusandja sellistes olukordades käituma?
Perekond on ühiskonna algrakk ja perekonnaliikmete turvapaik. Abikaasad loovad ja kasvatavad vastastikust usaldust, jagavad ühiseid rõõme ja võtavad ühiselt vastutust, loovad oma perekonna kultuuri ja tavad. See turvatunne, usaldus, jagatud vastutus ja kõik muu loovad emotsionaalse pinnase suurimaks inimlikuks eneseteostuseks – laste saamiseks ja üleskasvatamiseks. Isegi kui see kirjeldus näib liigselt heledates toonides, taandub pere loomine ja laste saamine siiski just neile teguritele: naise ja mehe emotsionaalsele seotusele, ühiselt loodud turvatundele ning mõistagi ka majanduslikule võimekusele luua kodu ja saada lapsevanemateks.
Perekonna stabiilsus on ka riigi huvi. Stabiilsetes peresuhetes olevad inimesed on õnnelikumad, evivad paremat vaimset ja füüsilist tervist ning loovad kokkuvõttes tervema ühiskonna. Registreeritud abielu on üks olulisi suhte stabiilsusele kaasaaitajaid. Seega on riigil otsene huvi registreeritud abielu soosida. Emotsioone, perekondlikke traditsioone ja vastastikust usaldust ei saa ega peagi seadustega kujundama, varalist turvatunnet seevastu küll. Maksusüsteem on selle üks osa. Riigi soosing peab lisaks sõnadele ja kaudsele toele avalduma ka soodsama maksukeskkonna näol.
Õiguskeskkonda kujundavate poliitiliste otsuste ülesandeks on anda perede toimimisele õiglane õiguslik raamistik ja garantii. Koalitsioonisiseste läbirääkimistel sai abikaasade ühine tuludeklaratsioon esialgu kõvasti kannatada, kuid see taastati hädavajalikus osas hilisemate muudatustega. Ometigi ei ole abikaasade käsutuses olevad võimalused samad muudatuse eel kehtinutega. Tulumaksuvaba miinimumi üks abikaasa teise eest kasutada ei saa. Selline olukord on perekondade suhtes ebaõiglane. IRL on naasnud oma selge parempoolse kursi juurde ning sama tuleb teha perepoliitiliste seisukohtade juures, millest ajutiselt irduti. Täna on meie kohustuseks astuda esimene samm abikaasade maksusoodustuse taastamise suunas.
Ideaalplaanis peaks maksukeskkond hõlmama esiteks soodustusi, mis motiveerivad paare eelistama registreeritud abielu ning teiseks soodustusi, mis kaasnevad laste sündimisega. Maksimaalne soodustus peaks kaasnema registreeritud abielu ja laste olemasolu üheaegsel esinemisel.
Kokkuvõtlikult olen seisukohal, et esimese sammuna peab Eesti Vabariik võtma eesmärgiks abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse taastamise täies mahus. See muudatus on vajalik mitmel põhjusel. Esmatähtis on abikaasade õiglane ja õiguspärane kohtlemine. Vähem oluline ei ole ka üldine õigusselgus – kui õiguskeskkond üldiselt järgib abikaasade ühisvara põhimõtet, siis tuleb sellest lähtuda ka tulumaksuseaduses. See on üks sammudest, mis kannab ühiskondlikku sõnumit perekondade väärtustamisest.
