Eesti taasiseseisvumise liikumine oli kui kevade tulek – algul külmade keskel soojemad hetked, mis sulatasid laigukesi talvekeltsa. Siis järjest liitunud sulavete vood kandsid minema viimasedki tõkked inimeste meeltest, südametest ning lasksid neil julgeda saada oma riigi peremeesteks.
Esimeseks tõsiseks algatuseks oli muinsuskaitse klubide liikumine ja mitme õnneliku juhuse tahtel ühendasid Võromaa ja Setomaa oma jõud. 1987. aasta kevadel kogunes Kreutzwaldi muuseumisse Vaike Kuppu, Ants Pindise, Mati Vilu ja teiste eestvõtmisel paarkümmend meest ja naist, et alustada muinsuskaitse liikumisega. Minu isa, Hõrna Mihkli, oli mulle näidanud Võrumaa toonases rajoonilehes „Töörahva Elu“ ilmunud lühikest teadet kokku kutsutavast muinsuskaitse koosolekust ning läksin huvi pärast kohale. Olin huvitunud arheoloogiast, otsinud koos Vaike Kuppuga Obinitsa kandi metsades arvelevõtmata kääpaid ning mingi uute aegade hõngu oli tunda. Oli tundmine, et sellest ei taha maha jääda. Oli innustav näha ja kokku saada paarikümne teotahtelise inimesega kes mõistsid teineteist poolelt sõnalt.
Järgmistel kokkusaamistel osales juba ka Valdur Raudvassar, kes andis ja kandis edasi eelnevate vabadusvõitlejate teadmisi ning tahet. Kui läks muinsuskaitse klubide loomiseks siis vaadates nende kihelkondlikku põhistruktuuri tekkis küsimus Setomaa osas – meil ju kihelkondi ei olnud, olid nulgad. Nulgad aga olid väikesed. Rajoonipõhine koondumine ei sobinud aga mitte kuidagi . Setomaa teadmine ja eneseteadmine oli Leelopäevade kaudu juba vaikselt idanemas. Ja Leelopäevad olid loonud teadmise setodest Setomaa eri kantidest, kes olid valmis korraldama, sõna viima, kellel olid telefonid, millele helistada.
Petseri poole peal oli selliseks inimeseks Stepan Tammeorg, Petseri II (Eesti) Keskkooli muusikaõpetaja. Kui küpses Võrumaa Muinuskaitse Klubi, siis idanes nii setodel kui võrokestel arusaamine, et Setomaa võiks saada iseseisvaks, hoides alal koostööd võrokestega.
Stepan Tammeoruga kokku leppides hõigati kokku Setu Seltsi asutamiskoosolek, mis toimus 25. oktoobril 1987. aastal Petseri linnas, Petseri II (Eesti) Keskkooli muusikaklassis. Seal peeti mitmeid plaane – seto kokkutulekute ja suvepäevade korraldamist, muuseumi loomist, Siberi setode juures käimist, Lindora laada elluäratamist, osalemist muinsuskaitse klubide liikumises, osavõttu Muinsuskaitse Asutavast Kogust.
Koosoleku lõpus ütles Stepan Tammeorg vaikselt: „ Ärge jätke meid siia maha, võtke meid Eestisse.“ See lause on mul siiamaani meeles ja südames. Ning ma tunnen süüd ja mul on valus, et me siiski jätsime neid maha………..
Muinsuskaitse liikumine andis võimaluse koonduda, saada tuttavaks erinevate inimestega, saada osa mõtetest ja tegudest, mis väljusid juba muinsuskaitse alalt. Muinsuskaitse liikumine viis mind kokku Kaido Kama ja Kalle Elleriga ning sealt tuli kutse Tallinnasse, kodanike komiteede mõtte arutamisele. Seal tuli minu juurde Reet Tobre ja leppisime kokku, et alustame kodanike komiteede asutamist ka Piusa jõe joonel ja sellest hommikupool. Setu Seltsi kokkusaamistelt Petseris tuli juurde Jüri Vaidla, kes oli valmis panema oma õla alla ka teistes ettevõtmistes. Otsustati luua Petserimaa kodanike komitee ja asuda registreerima Eesti Vabariigi kodanike tervel Petserimaal. Petserimaa Kodanike komiteed juhtima pakuti mind, Aare Hõrna. Vaadates ringi, Petseri linnast tulid juurde Tammod ja Kullasaared, Nurmetalo Veera, Tartus Rein Lillak, Värskast Vello Lõvi, Mikitamäe kandist Sulo Nurmeots, Obinitsast Liidia Sillaots, Meremäe külanõukogu esinaine Eevi Liinamäe, Villu Lillmaa.
„Eesti Kongressi valimised läksid üle terve Setomaa aktiivselt. Petseri poolele oli korraldatud valmisbuss, mis jõudis ka kohale, kuid Saalesa külas oli miilits juba informeeritud ega lasknud valimisbussi uksi lahti teha.“
Võrokeste poole pealt olid toeks Kaido Kama, Uuno Ojala, Arvi Leosk. Komitee sai kokku Petseris Petseri muuseumis, Võrus haridusosakonnas, Obinitsas raamatukogus ja Värska Keskkoolis. Jagati laiali registreerimislehed ning töö läks käima. Eesti kodanike kirjapanemist korraldati ka 1989. aasta teiste valimiste ajal. Eesti Vabariigi kodanike kirjapanemist korraldati ka Petseri poole peal.
Aktiivselt kasutasid seda võimalust ka inimesed, kes ei omanud eesti kodakondust, kuid kes taotlesid Eesti Kongressi kaudu võimalust seda taotleja kaardi abil saada.
Eesti Kongressi valimised läksid üle terve Setomaa aktiivselt. Petseri poolele oli korraldatud valmisbuss, mis jõudis ka kohale, kuid Saalesa külas oli miilits juba informeeritud ega lasknud valimisbussi uksi lahti teha. Petseri poole rahvas sai valimas käia Setomaa Eesti poolel. Saadikuteks said Voldemar Rannaste, Aare Hõrn, Johannes Raidla, Reet Tobre, Aare Laaneots, Georg Mahla, Toivo Mäe, Gerog Raudkepp, Mati Tuik, Jüri Vaidla ja Villu Lillmaa. Villu Lillmaa valiti ka Eesti Komitee liikmeks.
Eesti Kongressil võeti vastu otsus piirist ning kongressi kõnetoolis tõstatati ka Petserimaa küsimus, Tartu rahu piiri taastamise küsimus ning piiriga inimestele tekkinud takistuste ja raskuste leevendamise küsimused. Setomaa-Petserimaa liikusid 1987. aastast kõigis tegemistes, rõõmudes ja muredes üheskoos ning üheks tipphetkeks oli Eesti Kongress. Setomaa tuli, et jääda.
