Noorte majanduslik toimetulek on aasta-aastalt paranenud, kuid sellele vaatamata on alla 25-aastaste palgatöötajate keskmine sissetulek väiksem kui teiste vanuserühmade seas. Ometigi on just sellel eluetapil noore inimese kulud kõige suuremad. Üliõpilased muretsevad, kuidas katta õpingute kõrvalt elamiskulud ning noored pered üritavad leida võimalusi ja vahendeid, et tagada oma lastele parim võimalik elukeskkond.
Täna kehtib kord, mille kohaselt peab noor inimene riikliku sunni tõttu just selles keerulises eluetapis loovutama märkimisväärse osa oma tulust pensionifondi. Riikliku sundpensionisüsteemi pooldajate tõttu alustavad noored oma elu sisuliselt Handicap´iga. Neile on lubatud võtta kõrge intressiga (õppe)laenu, kuid oma enda palgatulu nad kasutada ei saa. Välistatud on võimalus, et noor leidlik inimene võib kasutada seda raha, et iseseisvalt investeerida või kasutada 6% (2+4) oma palgast enda tuleviku kujundamiseks. Täna kehtiv sundsäästmise nõue läbi pensionifondide õõnestab seega noorte tulevikuväljavaateid.
Riikliku sundsüsteemi asemel on olemas on aga palju mõistlikum lahendus. Lähtuvalt oma eluetapist peaks inimene saama otsustada, kas ta jätkab maksetega II pensionisambasse, suunab selle raha investeerimiskontole, et ise paremat tootlust saavutada või võtab selle raha pensionifondist välja ja kasutab seda näiteks iseseisva elu alustamiseks või eluaseme laenu maksmiseks.
Hea pensionipõlv põhineb eeldusel, et inimene on saanud võimaluse oma pensionipõlveks valmistuda. Selleks valmistumine algab juba iseseisva elu esimestel aastatel ning just seetõttu vajame me paindlikku pensionisüsteemi. Suurem paindlikkus tähendab seda, et II pensionisammas tuleb muuta vabatahtlikuks. Vabatahtlik II pensionisammas tagab selle, et inimesed saavad otsustada enda teenitud raha üle.
