Korruptsioonivastane tegevus on Eesti jaoks väga oluline ja sellele pühendatud MTÜ võiks olla ka igati asjakohane, eriti Tallinna linnavalitsust silmas pidades. Aga seda võitlust tuleb pidada eriti puhaste paberitega ja läbipaistvalt, mitte Vabaerakonna varjatud filiaalina, kirjutab Mart Luik Postimehes.
Ardo Ojasalu on võimekas mees. Ühe käega juhib Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) ja teisega mittetulundusühingut Korruptsiooniradar. Paradoksaalsel kombel on Ojasalu pannud ennast olukorda, kus ERJK peaks tegelikult uurima oma esimehe tegevust mainitud MTÜs ja selle seost Vabaerakonnaga.
Neljapäeva tunnistas Vabaerakonna juht Andres Herkel Postimehele, et erakond maksab igakuiselt 5000 eurot MTÜ-le Korruptsiooniradar. Suur osa sellest rahast läheb MTÜ töötaja Ardo Ojasalu palgaks ehk erakond maksab ringiga palka inimesele, kes peaks olema läbinisti sõltumatu nii ERJK kui MTÜ Korruptsiooniradar juhina. Lisaks on Ojasalu oma MTÜ alt tegelenud ka Vabaerakonna programmiliste küsimustega.
Tegelikult ei luba Erakonnaseadus parteidel üldse rahastada teisi mittetulundusühinguid, välja arvatud juhul, kui viimane pole just erakonna osa ja ei tegele selle maailmavaate levitamisega. Näiteks erakonna noorteorganisatsioon võib olla eraldi MTÜ ja võib saada parteilt rahalist tuge. Aga sellist toetust nagu Vabaerakond maksab Korruptsiooniradarile olla ei tohiks.
Korruptsiooniradar on oma olemuselt tuntud Vene opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi idee kopeerimine Eesti oludesse. Kes Venemaa poliitikaga vähegi kursis, see teab, et Navalnõi korruptsiooni kaardistamine, kui palju maksavad Vladimiri Putini supervillad või tema pressiesindaja Dmitri Peskovi käekell, on teinud mehest Kremli põlise vihavaenlase ja kõige tuntuma opositsionääri. Eks Artur Talvik unistas sarnasest positsioonist.
Korruptsioonivastane tegevus on Eesti jaoks väga oluline ja sellele pühendatud MTÜ võiks olla ka igati asjakohane, eriti Tallinna linnavalitsust silmas pidades. Aga seda võitlust tuleb pidada eriti puhaste paberitega ja läbipaistvalt, mitte Vabaerakonna varjatud filiaalina.
Polegi oluline, kas tollane Vabaerakonna juht Artur Talvik läks Ardo Ojasalu jutule või vastupidi. Kui lepiti kokku MTÜ Korruptsiooniradari käivitamises, siis oleks kõigepealt Ojasalul tulnud lahkuda ERJK esimehe kohalt, Vabaerakond oleks pidanud avalikult kuulutama, et see on nende ettevõtmine ja korruptsiooniuurijate rahastamine oleks pidanud korraldatud saama mittekorruptiivsel moel. Midagi sellist ei tehtud, susserdati edasi, kuni tänane Vabaerakonna juht Andres Herkel kas kättemaksuks või plaanitava Artur Talviku rünnaku tõrjumiseks selle info avalikuks tegi. Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni esimees Artur Talvik on pununud sellise korruptiivse skeemi, et annab kirjeldada.
Nii Vabaerakond kui nende eksliige Talvik on aastaid Eesti avalikkusele rääkinud, kuidas nö kartellierakonnad on Eesti poliitika ära rikkunud ja ainult uued-eetilised-ausad-läbipaistvad poliitikud, pidades ennast silmas, saavad olukorda muuta. Nüüd, kus nad omavahel tülli on pööranud, tuleb välja, et nende endi pintsakureväär on veelgi plekilisem.
