Kas Euroopa seab plaanimajandusele sarnaneva rohehulluse tagaplaanile?
Meediasse on lekkinud strateegiapaber, millest peaks kujunema liikmesriike koondava Euroopa Liidu Nõukogu suunis uuele Euroopa Komisjonile. Vähemalt selle dokumendi põhjal võib olla ettevaatlikult optimistlik, et toimumas on tektooniline muutus strateegilistes prioriteetides. Plaanimajandusele sarnanevad rohehullused asetatakse tagaplaanile ning järgmise Komisjoni peamiseks strateegiliseks suunaks saab Euroopa julgeoleku tagamine ja välispiiride kaitse. See oleks suur samm edasi realistliku ning olukorda arvestava EL-i suunas.
Sama oluline on, et teise peamise valdkonnana tuuakse välja Euroopa majanduse konkurentsivõime. Bürokraatia ja ebamõistlike piirangute vähendamine, investeeringute soodustamine ning energeetikas oluliste otsuste langetamine on hädavajalikud selleks, et Euroopa Liidu liikmesriigid ja EL tervikuna suudaks teiste suurte majandusjõududega konkureerida. Samuti on selgesõnaliselt rõhutatud vajadus tagada Euroopa inimeste toidujulgeolek ning mõistetakse, et selleks on tarvis elujõulist põllumajandust. Keskkonna- ja kliimaväljakutsetega tuleb tegeleda, aga selle käigus ei tohi kannatada meie majandus ja inimeste toimetulek.
Keskkonna- ja kliimaväljakutsetega tuleb tegeleda, aga selle käigus ei tohi kannatada meie majandus ja inimeste toimetulek.”
Kurb on see, et samasugust loogikat ei näe me Eestis siseriiklikult. Majanduskasvu ja julgeoleku tagamise asemel tegeleb Eesti valitsus hoopis bürokraatia kasvatamise, lõputute maksutõusude planeerimise ja ülipüüdliku roherabelemisega. Äkki oleks vaja seada asjad õigesse perspektiivi? Eesti majandus on kolmandat aastat languses ning inflatsiooninäitajad Euroopa ühed kõrgeimad. Ettevõtjate usaldamatus valitsuse tegevuse vastu on kõrge ning ebakindlus tuleviku suhtes suur. Samal ajal on valitsus jätnud tegemata olulised otsused laskemoona ja relvastuse hangeteks.
Juunis toimuva Euroopa Liidu ülemkogu päevakorda kuuluva strateegiliste prioriteetide arutelu puhul tasub märkida ka seda, et lekkinud alusdokument on sattunud juba roheliste lauskriitika alla.
Mõjukas väljaanne Politico sõnastas rõhuasetuse fraasiga „bullets not bees“ (kuulid, mitte mesilased). See võrdlus ei pruugi kõigile meeldida, aga see näitab selgelt, et peame tegelema esmajärjekorras kõige olulisemaga, sest Euroopas käib sõda.
Täiemahuline Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu kestab juba kolmandat aastat. Me teame, et Putin sellega ei piirdu, vaid juhul kui teda saadab edu, otsib ta endale järgmise ohvri.
Täiemahuline Venemaa algatatud sõda Ukraina vastu kestab juba kolmandat aastat. Me teame, et Putin sellega ei piirdu, vaid juhul kui teda saadab edu, otsib ta endale järgmise ohvri.”
Euroopa Liidu ja NATO riigid ei saa istuda käed rüppes, vaid peavad tegema kõik selleks, et venelased Ukrainast tagasi lüüa. Samal ajal tuleb teha hädavajalikud investeeringud enda kaitse tagamisse. See on ainuke viis, kuidas tagada heidutus ja kaitse Venemaa vastu.
Kõige selle juures on muidugi üks suur aga. EL Nõukogu poolt seatud eesmärkide ja prioriteetide rakendamine Euroopa Komisjoni ning teiste asjaomaste institutsioonide poolt käib eelarvetsükli ehk mitmeaastase rahastusraamistiku kaudu. Praegune raamistik kehtib 2027. aastani, uus peaks katma ajavahemikke 2028-2034.
Kui ka lepitaks kokku prioriteetide muutmises, on väga oluline küsimus see, kust tulevad nende elluviimiseks vajalikud vahendid. Teadupärast ei ole kehtivas eelarveraamistikus ressurssi, et rahastada Euroopa kaitseks valmistumiseks vajalikke tegevusi ning uue raamistiku rakendumiseni on enam-vähem neli aastat. Selle probleemiga tuleb rinda pista nii liikmesriikidel, tänasel ja tulevasel Euroopa Komisjonil ja Euroopa Parlamendil.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe veebiväljaandes 19. aprillil 2024.
