Riigikogu arutab neljapäeval Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riiklikku küsimust „Eesti majanduslanguses. Mida teha?“. Isamaa Erakonna esimees Urmas Reinsalu keskendus oma kõnes suuresti prognoositava ja madala energiahinna temaatikale.
„Eesti vajab kiiresti konkreetset ja realistlikku plaani, kuidas oleks tagatud, et kodu- ja äritarbijatel oleks tulevikus vajalikul hulgal, igal ajal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Seda lahendust riigikongrolli hinnangul valitsusel pole. On reaalne oht, et elektri puudujäägi korral meie piirkonnas muutub elektri hind tarbijate jaoks liiga kalliks.
Koostamisel on küll uus energiamajanduse arengukava, kuid Riigikontrolli hinnangul on kavandatavad meetmeid liialt üldsõnalised.
Poliitilised sekkumised turumajandusse ja püüd lahendada tervikliku elektrisüsteemi üksikfunktsioone pärsivad elektrisüsteemi arengut. Hüplev energiapoliitika suurendab investeerimisriske.
Keskendudes üksnes ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmisvõimsuste suurendamisele, arvestamata elektrisüsteemi tervikfunktsioone, ohustame elektrisüsteemi toimepidevust ja kestlikkust.
Me vajame valitsuse loosungite üle terve mõistuse auditit,“ sõnas Reinsalu oma kõnes.
Vaata Reinsalu esinemist ja loe allpool Isamaa esimehe kõnet täismahus!
Meie majanduse olukord on kehv.
Eesti Panga detsembrikuine prognoos ennustab selleks aastaks majanduslangust ning majanduse mahu vähenemist ligi 2,5 miljardit eurot võrreldes riigieelarve aluseks olnud prognoosiga.
Konjunktuuriinstituudi baromeetri järgi on ettevõtjate majandususalduse indikaatorid kukkunud sügavasse miinusesse nii ehituse, kaubanduse, teeninduse kui tööstuse valdkonnas. Väljavaade investeeringuteks on negatiivne. Eesti tööstuse maht kukkus läinud aastal üle kümne protsendi, reaalhindades oleme 14 aasta tagune tasemel.
Eestis on majanduslik stagnatsioon, töötuse määr on kasvav, ulatudes praeguseks juba 8,4 protsendini. Hindade tõus on jätkuv, olime jaanuarikuus ennekõike valitsuse maksuotsuste tõttu 4,7-protsendilise inflatsiooniga Euroopa kõrgeima hinnatõusuga riik.
Jaanuarikuu tõi uudised ka Euroopa kõrgeimast börsielektri hinnast.
Ka tarbijate kindlustunne on kehv, ligi pooled pered hindavad läinud aastal oma toimetuleku halvenemist ja prognoosivad seda ka käesolevaks aastaks.
Majanduslangusel on rida objektiivseid põhjuseid. Tänane küsimus on selles, mida peaks riigi valitsus tegema, et meie majanduse väljavaateid parandada, et pakkuda kindlustunnet Eesti ettevõtlusele?
Oleme Isamaas korduvalt kohtunud ettevõtluse erialaliitudega, kes oma probleemid on ausalt püstitanud.
Sellest lähtudes korraldas Isamaa Riigikogus oktoobrikuus riiklikult tähtsa küsimusena Eesti majanduse olukorra arutelu. Valitsus oma poliitikat ei muutnud, vaid jätkas valitud kursil. Me näeme detsembrikuisest konjunktuuriinstituudi hinnangust, et üheks suurimaks probleemiks meie ettevõtjatele ongi kerkinud valitsuse majanduspoliitika ebausaldusväärsus.
Eestis on tekkinud ebakindlust tootev valitsuse poliitika kui riigirisk.
Hoiatasin nende arengute eest septembris, kui saatsin valitsusele ettepanekud 2024. aasta eelarve osas. Siis rõhutasin vajadust vaadata kriitilise pilguga üle maksutõusud, taastada dialoog ettevõtjatega, panustada investeeringutesse ning vähendada keskvalitsuse bürokraatia kulusid.
Kahjuks nende ettepanekutega ei arvestatud.
Sarnasest sisust olid kantud ka Isamaa sügisel esitatud alternatiivse eelarve ettepanekud, mille valitsus täies mahus tagasi lükkas.
Praeguses olukorras on valitsusel kohustus astuda samme, mis suurendavad majanduse konkurentsivõimet ja ettevõtluse kindlustunnet.
Segadust suurendab ka valitsuse peataolek kavandatavate rahanduspoliitiliste meetmete kohta.
Kahjuks ei ole valituse poolt tulnud sisulist majanduspoliitilist käsitlust, milliseid samme astuda halvenevas olukorras.
Jaanuari alul, halveneva prognoosi olukorras tegin ettepaneku valitsusele täiendada tööplaani konkreetsete sammudega, mis on ebakindlas olukorras vajalikud.
Majanduslanguse olukorras peaks valitsus loobuma kavandatavatest maksutõusudest. 2025 aastaks on riigieelarve strateegias kavandatud nii mootorsõidukimaksu, laiapindse julgeoleku maksu, magustatud jookide maksu, aga ka eeldatavasti maksutõuse sisaldavad taastuvenergiatasu ja sotsiaalmaksu erijuhtumite reformid.
Asjakohane on need maksutõusud kogu mahus ära jätta ning koostada aus, tegelikkust peegeldav riigieelarve strateegia. Täna ei tea isegi valitsuse ministrid, milline eelarvestrateegia Eestil on.
Samuti on asjakohane vähendata keskvalitsuse bürokraatia kulusid. Soovitasin jaanuari alul valitsusel kehtestada selge poliitiline suunis 2023. aastast kasutamata jäänud vahendite üle tõstmise piiramise kohta, seada piirangud ministeeriumite tegevuskulude suurendamisele käesoleval aastal ning esitada negatiivne eelarve 2024. aasta kohta.
Juhin tähelepanu, et valitsus on kavandanud kulude kokkuhoidu 2025 aastal 0,38 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kuid käesolevaks aastaks sellega võrrelduna vaid 0,07 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Vajalik on samal ajal keskvalitsuse bürokraatia kulude kokkutõmbamisega astuda reaalseid samme, et vähendada regulatsioone ning julgelt loobuda majanduskasvu mittetoetavatest asendustegevusest.
Maksutõusude ärajätmise ja valitsemiskulude vähendamise kõrval on vajalik koheselt panustada investeeringutesse.
Selleks on tähtis suunata venitusteta Euroopa Liidu vahendid majandusse, investeerida taristusse ning soodustada süsteemselt erainvesteeringuid majandusse. Paraku on aasta lõpu seisuga suudetud finantsperspektiiv 2021-2027 vahendeid kasutusse pöörata vaid 2,9 protsendi ulatuses.
Kõikide nende otsuste langetamisel on oluline, et valitsus on võimeline otsuseid langetama reaalajas, need otsused toetavad majanduse konkurentsivõime parandamist ning majanduslangusest väljumist.
Paraku valitsus on valinud teise tee. Ütlen ausalt, üheksa kuud on tehtud asju valesti. Raisatud aeg.
Lõputud läbikukkunud katsed parandada riigi rahandust, mitte ühtegi usutavat kärpealgatust, kõikide maksude tõstmine, rikutud suhted ettevõtjatega, valetamine avalikkusele, ühiskonna viimine depressiooni, mis päädis õpetajate streigiga, totaalne majanduse visiooni puudus, pikakajaliste majandust mõjutavate trendide (näiteks rahavastiku vähenemine) eiramine ja lausa võimendamine (suurperede kindlustunde lõhkumisega), kaasajooksev passiivsus Euroopa poliitika kujundamisel, mis päädib kõikehõlmava bürokraatia ning siseturul ebaausa konkurentsi kasvuga
Ma küsin: kes selle eest vastutab? Valitsusparteid, saatke valitsusse uued inimesed ja kui neid pole, siis andke mandaat Eestile ekspertide valitsuseks.
Valitsus ei saa aru peamisest. Neil on initsiatiivikohustus.
Keegi ei oota mingit superimet, vaid arusaamist et valitsus peab ergutama kodanikke, ettevõtjaid vabalt ja loovalt tegutsema. Küll nemad saavad korda imesid. Isamaa on pakkunud korduvalt abikätt. Juunis: loobuda läbimõtlemata maksutõusudest – ei, saime teerulli; augustis: suunata kogu 2024 eelarve ja eelarvestrateegia majanduse konkurentsivõime taastamiseks – ei, saime ülbuse Vihula mõisast ning blufitud eelarve ja eelarvestrateegia; oktoobris: siitsamast kõnetoolist ettepanek sõlmida laiaulatuslik majanduskasvu pakt erakondade, ettevõtjate, kodanikeühenduste, ülikoolidega – saime teerulli ja kõrvulukustava vaikuse.
Isamaa on olnud oma ettepanekutes järjepidev.
Me mõistame olukorra keerulisust. Jah, julgeolukord on keeruline ja see mõjutab investeeringuid meie piirkonda; jah, meie välisturud on languses ja see mõjutab meie eksportööre; jah, eurotsoonis on ennenägematu inflatsioon ja see raskendab ettevõtete finantsseisu ja kodumajapidamiste hakkamasaamist. Kuid kas me oleme kuulnud ausat analüüsi, miks see nii läks? Ei.
Jah, energiahinnad on pööraselt tõusnud, kuid puudub vähemgi soov aru saada esmalt selle tagajärgedest ja põhjustest. Jne, jne. Kriisist väljumine eeldab erakorralisi samme. Ma tegin ettepaneku algatada laiapõhjaline kokkulepe majanduskasvuks. See pole suusoojaks tehtud. Analoogse algatusega on esinenud Saksa kantsler ning Soome president. Selle taga on arusaam just tänapäevasest viisist adresseerida keerulisi väljakutsed. Selline protsess ja kokkulepe eelistab koostööd mitte konfrontatsiooni, see eelistab koostööd aga mitte ärapanemist. Meie ettepanek on jõus. Meie ettepanekut toetavad ettevõtjad. Veel ei ole hilja, lugupeetud valitsuskoalitsioon. Rabelege välja sellest administratiivsest rutiinist ja inertsist.
Milliseid printsiipe peaks majanduskasvu lepe sisaldama? Kordan üle.
Esiteks, riigi konkurentsivõime tuleb muuta esimeseks prioriteediks. Kõik riigi otsused, siseriiklikud või ELi tasandil peavad kaitsma ja parandama konkurentsivõimet. On vajalik läbi viia kiire majandussektorite konkurentsivõime analüüs ning selle põhjal kujundada strateegiad konkurentsivõime tõstmiseks
Teiseks, koostöö riigivõimu ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel peab olema sisuline, kõikehõlmav ja tegelik. Ettevõtluskeskkond peab olema stabiilne ja etteennustav. Selleks tuleb järgida kõike õigusakte ja häid tavasid, mis 30 aasta jooksul on hästi töötanud.
Kolmandaks, riigi toimimine vajab sisulist reformi ja debürokratiseerimist. Kõik viimase kümne aasta katsed vähendada bürokraatiat ning tõmmata kokku riigiaparaati on liiva jooksnud. Tegelikult on bürokraatia ja administratiivne koormus kogu aeg kasvanud. Osaliselt on selle põhjus pidevalt kasvavad nõuded ELi tasandil. Eesti pole suutnud piisavalt kaitsta väikeriigile kohaseid reegleid. Majanduse edu tagab initsiatiiv ja vabadus. Vabadus käib alati koos vastutusega. Avalik sektor peab toetama majandust, mitte takistama.
Neljandaks, riigi rahanduse juhtimine vajab muutmist ning eurotsooni põhimõtteid arvestades uut vaadet. Riigi rahandus peab olema korras, kuid Eesti riik peab suutma targalt tegutseda, arvestades eurotsooni liikme võimalusi ning riigi arengu vajadusi. Maksudega ei tohi mängida ning maksurahu tuleb taastada. Majanduskriisi ajal peab riik suutma tegema kontratsüklilisi investeeringuid. Kui riik on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, siis tuleb neid otsuseid korrigeerida. Riigireform peab sisaldama reaalseid kulude kärpeid.
Viiendaks, rohepööret ei tohi teha meie konkurentsivõimet lammutades. Eesti on juba heaks kiitnud terve rida rohepöörde ELi tasandi õigusakte ning võtnud kohustusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Süveneb arusaam et need on ebarealistlikud, plaanimajanduslikud, ettevõtlusvabadust pärssivad ning kogu kulukoorem langeb inimestele ja ettevõtlusele. Vajame selles osas selgust, ning vajadusel teemade ausalt ELi tasandil uuesti tõstatamist. Ettevõtjad vajavad prognoositavast ning kogu ühiskond peab enne paradigmaatilise mõjuga otsuseid omama tegelikku arusaama, mis juhtub, millised on alternatiivid ja kes selle kinni maksab.
Kuuendaks, Eesti energeetika vajab tegelikku pikaajalist plaani, mis tagab konkurentsivõimelise ja varustuskindla elektri. Eesti elektrijulgeolek on olnud hästi tagatud, Eesti on olnud elektrit eksportiv riik ning hind on pikaajaliselt prognoositav. Üksnes investeeringud taastuvatesse ja ebastabiilsetesse elektriallikatesse ei taga ei varustuskindlust ega konkurentsivõimelist hinda.
Seitsmendaks, Eesti majandussektorid vajavad hoolikalt ja targalt disainitud partnerlust riigiga. Eesti majandusstruktuur on mitmekesine. Üks sektor täiendab teist, kuid sektorite väljakutsed ja ka potentsiaal on vägagi erinevad. Peame süsteemselt soodustama meie tööstuse kasvuvõimet ning andma meie majandussektoritele prognoositavuse ettevõtluspoliitika, hariduse, teaduse ja innovatsiooni vallas.
Kaheksandaks, ELi rahad peavad olema kiiremini rakendatavad, tegelikult majandusarengut toetavad ning riigi investeerimispoliitika taristusse prognoositav.
Kuulen süüdistusi, et kõik see on töös ja näete, Tiit Riisalo tuli välja majandusplaaniga ning personaalse riigi kavaga ning et kliimaminister on algatanud enneolematu kliimaseaduse. Reaktsioon Eesti 200 algatustele ainuüksi koalitsiooni sees kinnitab et tegemist on pelgalt ühe sisemises kriisis partei infooperatsiooniga. Mitte keegi ei võta neid pabertiigreid tõsiselt.
Samas kliimaseaduse esmased tööpaberid kinnitavad kõige hirmutavate unenägude teoks saamist. Reformierakond on rõhutanud et kliimaseadus on just meie plaan uueks majanduskasvuks. Palun kainenege.
Kliimaseaduse algne mõte oli kaitsta ettevõtjaid, nüüd aga on valitsuse kava viia Eesti üle veidrale käsumajandusele eesmärkide ja sektoripõhiste alaeesmärkidega. Käsud, keelud, nagu ütleb reformierakonna kolleeg Hannah Lahe, on uue aja nõudmine.
Ettevõtjad vaikivad ja on nõutud. See vaesustab meid kõiki. Vohab uus orwellisim:
– kasv on tegelikult kahanemine
– bürokraatia vähendamine on tegelikult uued ennenägematud aruanded, loamenetlused
– uued võimalused on uued käsud ja keelud
– maavarade tark kasutamine on tegelikult nende keelamine
– maksurahu on hoopis uued maksud.
Valitsus peaks kiiresti peatama taolise algatuse kiirkorras läbisurumise ja selgelt võtma lähtekohaks, et meil peab olema kõigepealt selge sotsiaalmajanduslik ülevaade, kui palju mingi tegevus maksab ja kes maksab. Kuidas suudame tagada meie konkurentsivõime piiriüleselt? Praegu liigutakse tagurpidi.
Esmalt tuleks keskenduda energia pikaajalisele lahendusele.
Eesti vajab kiiresti konkreetset ja realistlikku plaani, kuidas oleks tagatud, et kodu- ja äritarbijatel oleks tulevikus vajalikul hulgal, igal ajal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Seda lahendust riigikongrolli hinnangul valitsusel pole. On reaalne oht, et elektri puudujäägi korral meie piirkonnas muutub elektri hind tarbijate jaoks liiga kalliks.
Koostamisel on küll uus energiamajanduse arengukava, kuid Riigikontrolli hinnangul on kavandatavad meetmeid liialt üldsõnalised.
Poliitilised sekkumised turumajandusse ja püüd lahendada tervikliku elektrisüsteemi üksikfunktsioone pärsivad elektrisüsteemi arengut. Hüplev energiapoliitika suurendab investeerimisriske.
Keskendudes üksnes ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmisvõimsuste suurendamisele arvestamata elektrisüsteemi tervikfunktsioone ohustame elektrisüsteemi toimepidevust ja kestlikkust.
Me vajame valitsuse loosungite üle terve mõistuse auditit.
Valitsusel ei ole konkreetset ja arusaadavat analüütilist vastust põhimõttelisele probleemile. Juhtimatud elektriallikad tingivad paratamatult kahe elektrisüsteemi olemasolu, investeeringud infrastruktuuri on suured, kõikvõimalikud hädalahendused salvestuste, süsteemikondensaatoritega jne vaid suurendavad elektri hinda. Nagu ütles Saksa töösturite liidu president: mitte keegi ei tea kust tuleb elekter, kui tuult pole ja päike ei paista. Mitte keegi! Ja seda Euroopa suurimas majanduses ning pärast triljoni euro investeerimist. Nüüd kavatseme me minna sama teed!
– me peame taastama tegeliku energiavabaduse. Ei saa administratiiv-ideoloogiliselt ning maksumaksjate ning tarbijate arvelt suruda ainuvalikuna pealt üht tehnoloogiat, omamata objektiivset pilti selle tehnoloogia efektiivsusest, tegelikust hinnast ja mõjust elektrisüsteemile ning lõpuks ka kogu tootmistsükli keskkonna- ja kliimamõjudest.
– Eesti peab energiadilemmas (julegolek-hind-keskkond) leidma uue tasakaalu. Julgeolek ei tohi väheneda, hind peab olema kordades odavam. Nagu on öelnud Mario Draghi, kes valmistab ette Euroopa konkurentsivõime raporti: kui Euroopa majandus tahab areneda, peab ta suutma leidma tee elektrihinda alandada kaks kuni kolm korda.
– Eesti okupatsiooniaegsed elektritootmisvõimsused on läbi. Meil peab olema tegelik kava uutesse juhitavatesse tootmisvõimsustesse investeerimiseks. Sellistesse, mis teenindavad meie rahvast järgmised 30-50 aastat.
– see tootmisvõimuste maht peab tagama meie varustuskindluse juhitavate võimusustega, arvestades kasvavat energiadefitsiiti meie regioonis.
– need investeeringud peavad olema konkurentsivõimelise hinnaga.
Võtame kokku. Eestis on majandusstagnatsioon ja see tähendab seda, et riigi valitsus peab tootma ühiskonnale kindlustunnet, peab tootma ettevõtjatele ja meie majandusele kindlustunnet läbi konkreetses majanduslanguse olukorras positiivsete sõnumite ja usaldusväärsuse loomise. Me näeme täna seda, et valitsuse poliitika, vastupidi, süvendab majanduslangust, on olnud selle võimestiks. See on põhimõtteliselt vale poliitiline kurss ja valitsus peab seda ühemõtteliselt korrigeerima.
Isamaa on seda nende kuude jooksul rõhutanud ja täna siit saalist on meie sõnum ühemõtteline ja selge: valitsuse majanduspoliitika, valitsuse rahanduspoliitika ei vasta täna Eesti majanduse huvidele, vaid suurendab usalduse lõhkumist ja ebakindlust ning ei vasta ka ühiskonna toimetuleku huvidele. Meie keskne küsimus on täna selles, kuidas kasvatada majanduse mahtu. See on meie võtmeküsimus, kui me räägime olulisest ja ebaolulisest, mida riigi valitsus peab silmas pidama. Väga palju aega on lastud raisku. Väga palju aega on kulunud asendustegevusele. Ja paraku valitsuse poliitiline joonis on olnud jutupunktid. Jutupunktide pinnalt ei ole võimalik kriitilises olukorras otsuseid langetada. See on kõlbmatu tööriist. Meie sõnum on väga lihtne: riigi bürokraatiakulusid tuleb kokku tõmmata, tuleb lõpetada asendustegevused, tuleb jätta ära maksutõusud ja anda aus ülevaade riigirahanduse olukorrast ning tuleb energiapoliitika küsimustes, aga ka rohepoliitika küsimustes, tagada ettevõtjatele ja meie majandusele usutav, veenev ja mitte kindlustunnet lõhkuv, vaid stabiilsust tekitav käsitlus. Nendes põhikategooriates, tuleb avameelselt tunnistada, on valitsus jooksnud lati alt läbi. Ja see olukord ei ole mitte paranev, vaid halvenev.
Ma esitasin konkreetse tööplaani valitsusele, et mitte olla üldsõnaline. Jaanuarikuus. Seal olid tabelis kirjas vastutavad ministrid ja kuupäevad, mida valitsus peaks tegema sammude kaupa selles olukorras, kus praegu Eesti majandus asetseb. Selle ma tegin kättesaadavaks nii peaministrile kui ka rahandusministrile. Valitsuse ainukene vastus oli, et koalitsiooniparteid arutavad majanduse ja rahanduse väljavaateid jaanuari lõpul. Jaanuari lõpul arutati valitsuskabinetis neid väljavaateid. Ja mis oli otsus? Otsus oli, et me vaatame asjadele otsa sügisel riigieelarve tegemise käigus. See ei ole majandusstagnatsioonis olevas riigis tõsiseltvõetav valitsuse käitumise tempo ja poliitika. See ei tekita usaldusväärsust.
Valitsus oli võimeline keskvalitsuse kulusid piirama 30 miljoni euro jagu. Paavo Nõgene ütles, et koroonakriisis, kui Tallink pidi langetama juhtimisotsuseid, langetati otsused kulude vähendamise kohta 50 miljoni ulatuses kahe päevaga. Praegu räägitakse meile nulleelarvest, otsekui nulleelarve pakuks lahendust. Selleks on võetud tööle veel ametnikke, vohab bürokraatia. Otsuseid, mis majanduskasvu suurendavad ja mis riigi rahanduslikku positsiooni parandavad, tuleb langetada reaalajas. See ongi see minimaalne juhtimiskvaliteet, mis valitsusel on ülesandeks seatud, see on minimaalne juhtimise hoolsuskohustus.
