Toidujulgeolek on osa riigi julgeolekust ja meil on aeg hakata seda tõsiselt võtma, tõdeb ettevõtja ja Isamaa eestseisuse liige Gerry Konnov.
Julgeolek on teema, mille tähtsuses ei tohiks kahelda ükski poliitiline leer Eestis. Samuti see, et on vaja olla kriisiolukorraks valmis, kui meie idanaaber peab sõda. Euroopas on sõda.
Võime ju loota teiste abile ja toetusele, kuid esmatähtis on ise enda eest seista. Aidata saab vaid seda, kes ka ise ennast aidata oskab. Oleme eraldamas kaitsevaldkonnale kolm protsenti SKTst ja kuidas seda kõige otstarbekamalt rakendada, on eraldi teema.
CO2 jalajälje vähendamisel loeb abinõu
Küll aga ei saa me julgeolekuvaldkonnas mööda vaadata toidujulgeolekust. Tühja kõhuga pikalt ei sõdi, kui lubada sellist rohmakat väljendamist. Külastades eelmisel aastal Europarlamenti, tuli seal teemana üles ka põllumajandus. Euroliit toetab oma põllumajandust muljet avaldavate summadega, millest Eestile jätkub vaid näpuotsaga. Euroopa Komisjon on algatanud «Talust taldrikule» strateegia, mis on keskendunud põllumajanduse jätkusuutlikkuse tõstmisele.
Kampaania «Eelista Eestimaist» on palju kõlapinda saanud, mis tõi kodumaise toidu uuesti pildile. Hindas ja tunnustas, väga tänuväärselt. Kuid sellega ka kõik lõppes suures plaanis. Turundajana näen, et hindamist ja tunnustuse jagamist on saatnud edu, samas teenuse disainerina näen, et jätkusuutlikkuseni on minna veel pikk maa.
Kliimaministeerium on ellu kutsunud erinevad töörühmad, millest ühesse – «Kestliku toidu» töörühma kuulun ka ise. Sealse mõttesuuna põhirõhk on CO2 jalajälje vähendamine. Iseenesest ei ole see vale, kuid oluline on, kuidas seda saavutada püütakse: lihtsakoeliselt Excelis numbreid vahetades, ebareaalseid nõudmisi tehes või reaalseid tegevuskavu ja lahendusi luues?
Mis saab sõjaolukorras?
Seni, kuni me kujundlikult sõltume Poolakartulist ja Hispaania tomatist, ei saa rääkida jätkusuutlikkusest. Ka rohelise jalajälje kontekstis tekitab küsimusi, kuidas mööda Euroopat ringi sõidutatud kaup, enne kui see jõuab meie toidulauale, saab olla kohalikust toodangust rohelisem?
Rääkides importtoidust, kui täpselt me tegelikult teame, kus see on toodetud, millistes tingimustes, milliseid taimekaitsevahendeid kasutades jne. Kohalikul toodangul aga hoitakse sellistes küsimustes väga täpselt silma peal. Ka põllumajandussektor ja selle järgmine aste, toidutootmine, on vajalik nii Eesti tööturule kui SKT-le. Kohalikul tasemel ei saa me sellest mööda vaadata.
Oleme täiesti teises kaaluklassis enamiku Euroopaga võrreldes.
Tulles tagasi toidujulgeoleku juurde, tuleb küsida: mis saab siis, kui peaks juhtuma järjekordne kriis või sõda, mis tähendab, et tarnijariigid vajavad oma toitu enda tarbeks? Kas meie toidusüsteem kukub kokku, kui Poolast kartulit ei saa ning Hispaania tomatit ei ekspordi?
Kui paljud Euroopa riigid tasandavad oma riske toetustega, meie sellele loota ei saa. Seega näen, et osa meie riigi julgeolekust kuulub ka toidujulgeolekule. Mitte ainult võisteldes toetuste jagamisega, vaid peame mõtlema laiemalt. Toetamise asemel peame looma väljundi kohalikule tootjale: nii kasvatajale, kui väärindajale. «Eelista Eestimaist» peaks muutuma loosungiks «Väärtusta Eestimaist».
Kuidas seda teha?
Alustades puu- ja juurvilja käibemaksuerisuse loomisega, mida lähiriigid juba oma tootjaid hoides teevad. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tehtud ülevaate järgi oli 2021. a näiteks Soomes toiduainete käibemaks 14 protsenti, Rootsis 12 protsenti. Lätis kehtestati värsketele puu- ja köögiviljadele alates 2018. aastast 5-protsendine käibemaks ning arvutati välja, et käibemaksumäära alandamine 21 prot
sendilt 5 protsendile tähendas tarbijate jaoks ligi 12 protsenti soodsamat hinda.
Lätis on praegu arutlusel, kas tõsta see 5 protsendi pealt 8 protsendi peale, kuid siiski jääb nende 21 protsendi määr tunduvalt soodsam. Meie jätkame aga kangekaelselt täies mahus! Sureme enne kasvõi nälga ja hävitame majanduse, kuid ei mingit erisust seni.
Väärindamisele mõeldes peaksime tooma sisse nõude eelistada esmalt kohalikku toodangut riiklikes toitlustushangetes. Lasteaedade, koolide, meditsiiniasutuste, jõustruktuuride jt toitlustushankes peaks olema reegel, et toidus kasutatud tooraine peab olema kohalik, Eestis toodetud.
Euroopa kaitseb oma põllumajandust, peame eeskuju võtma
Nõustun kriitikutega, et oleme ju Euroliidus ja seal kehtib vabaturumajanduse nõue (näiteks 300 km raadiuse nõue jm) ehk kõikidel on võimalik oma kaupa müüa liidus läbivalt. Kuid sidudes toitlustuse riikliku julgeolekuga, saame ka Euroopas nõuda selles valdkonnas endale erandit 50 protsenti.
Euroopa kaitseb oma põllumajandust vägagi kiivalt ja ka meil on aeg seda tegema hakata. Samal ajal ei sulge me oma turgu välistootjatele, vaid piirame seda 50 protsendi ulatuses. Mitte majanduslikel kaalutlustel, vaid julgeolekukaalutlustel, et olla kriisiolukorras valmis piiride sulgedes ise hakkama saama. Seeläbi väheneb ka Euroliidu koormus kriisiolukorras muretseda meie toidulaua pärast.
See 50 protsenti ei anna kohalikule tootjale tegelikult täielikku kindlust, pigem annab turvalisuse, et su toodangule on olemas minimaalne väljund. Rikkaks ilmselt see ei tee, kuid annab kindlustunde, et toodang on hinnatud ja oodatud. Vajadus oma toodangut laiemalt turustada jääb ikkagi alles, sest vaba turumajanduse reegleid ei rikuta.
Tutvudes erinevate toitlustushangete tingimustega, on üldjuhul kriteerium madalaim hind, ning kui olen toonud teemasse kohaliku toodangu, olen saanud vastuseks, et kohaliku tootja kasutamine tõstab hinda. Kui me hindame oma julgeolekut, siis peame olema valmis hindama ka kohalikku toodangut. Isegi kui see tähendab, et peame tõstma hangete eelarvete prognoose.
Maailma mastaabis on Eesti põllumajandajad siiski väiketootjad ning meil peaks olema lubatud paika panna piirangutega hinnastuslahendused.
Inimeste ja majanduse tervis
Maailma mastaabis on Eesti põllumajandajad siiski väiketootjad ning meil peaks olema lubatud paika panna piirangutega hinnastuslahendused. Näiteks kartuli hind oleks aegsasti fikseeritud ehk kui täna on Eesti kartul näiteks 10 protsenti kallim kui Poola kartul, siis puu- ja juurviljale kehtestatav kohalik soodustus käibemaksult toob Läti näitel hinnavõidu 10 protsenti ja sellega tasandab kohaliku toorme kallima hinna.
Sellega arvestaksid kohalikud tootjad müügihinna ning väärindajad sisseostuhinna kujundamisel ja see võimaldaks paremini kohaliku toodangu mahu ja eelarvetega arvestada. Selline käibemaksuerisus annaks võimaluse hoida kohalik tootmine elus, mis praegu on suurim argument, miks kasutatakse soodsamaid importkaupu väärindamishangetel.
Toidujulgeolek on osa riigi julgeolekust ja meil on aeg hakata seda tõsiselt võtma. Seejärel on võimalus valdkonda disainida ka jätkusuutlikumaks, vähendades selle jalajälge. Praegu tegeleme vaid tagajärgedega ja teeme seda nii-öelda heal ajal. Põhjustega raskel ajal tegelemine on aga palju keerulisem. Aeg on silmad avada ja oma kindlameelsust ning selgroogu näidata kohaliku toidutootmise sektori hindamisega – Väärtustame Eestimaist!
Artikkel ilmus algselt Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/7917078/gerry-konnov-peame-oma-pollumajandust-kaitsma-sama-kiivalt-kui-ulejaanud-euroopa
