Kristjan Järvan: suhtumist “Ole vait ja maksa, muidu oled loll” ei tohiks lubada

Diskussiooni eelduseks on see, et kliimaministeerium täidaks lõpuks oma kõige tähtsama ülesande ning ütleks rahvale – kui palju kliimapoliitika tekitab meile täiendavat kulu ning mis selle reaalne tõendatud mõju kliimale on, kirjutab endine ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan.

Kaja Kallas on toonud välja, et väitlemise kõige madalam tase on isiku ründamine “Sa oled loll!” stiilis. Just sellise tagasiside sain oma roheplaanimajanduse artiklile kliimaminister Kristen Michali teadusnõunikult Aveliina Helmilt, kelle süvaanalüüsi järgi on CO2 tõusev kontsentratsioon käesoleva artikli autori juba rumalamaks teinud. Kuna küsisin mitu korda, kui suur on kliimapoliitika mõju meie rahakotile ja mis on selle mõju kliimale saamata vastust, siis olukord on hullem kui ma kartsin. Ainus järeldus on, et kliimaministeeriumil ja selle eelkäijatel tõepoolest pole aimugi, kui palju kliimapoliitikale kulutamine vähendab meie elatustaset ning kui suur mõju sellest kõigest kliimale reaalsuses on. Käesolevas artiklis vastan roheplaanimajanduse kohta tekkinud küsimustele ning analüüsin veidi edasi, kuhu kliimapoliitikas pimesi jooksmine meid viia võib.

Sarnaselt kliimaministeeriumi teadusnõunikule oli huvitavaid mõtteid roheplaanimajanduse kaitseks ka TÜ linnuökoloog Marko Mägil oma vastuartiklis. Adresseerin neist peamisi järgnevalt. Juba algus on madal – esimene süüdistus on “kirsside noppimises”, kuigi alustan oma artiklit ÜRO IPCC raportiga, mis omab autoriteedi mõttes kõige suuremat kaalu kliimapoliitika alustalana üldse. Või mõtleb kodanik mägi, et “kirsside noppimine” tähendab seda, et peab ainult talle sobiva vaate argumente kasutama? Pole küll ise teadlane, aga vist nii need asjad ei käi. Sellest järgmine süüdistus on, et olen kasutanud Bjorn Lomborgi töid, kes küll kasutab fakte, aga tõlgendab neid “valesti” ja “eksperdid peavad neid seisukohti küsitavateks.” Hea teadlane, argumentum ad hominem ehk isikust tulenev argument on sama hea, kui lihtsalt teisele “loll” öelda. Kui sa tahad mõnda seisukohta ümber lükata, siis kasuta selleks ikkagi järgmine kord sisulisi fakte. 

Kui ei meeldi faktid, et Euroopa heitmed on samal tasemel nagu 1966. aastal ehk 2,8 GtCO2  ja et Hiina toodab praegu üksinda sama palju CO2 nagu maailm 1966. aastal kokku – pole midagi teha, ka teadlasel on emotsioonid.

Ütlen ausalt – lisaks kliimapoliitikale oli selleks hetkeks ka mul Eesti teaduse taseme osas, nagu kodanik Mägi ütleb, hoiatustuled põlema läinud, aga liigume edasi. Edasi väidab Mägi nagu oleks väide, et 75% kasvuhoonegaasidest vesi, vildakas, sest 50% on tegelikult vesi ja 25% hoopiski pilvede mõju. Ma pole küll teadlane, aga omal ajal räägiti, et pilved ongi veeaur. Kas midagi on muutunud? Mägi toob välja, et minu poolt viidatud teadustöö on aastast 2010 nagu see oleks iganenud. Hea teadlane, kui sul on uuemad andmed – palun väga, too need ja lükka minu väited ümber. Nii vist peaks teaduses asi käima? Järgmisena oli Mägi mureks viide, kus väitsin, et alla 5% CO2 heitmest on fossiilsetest kütustest – viide seda ei kinnitavat. Minu viitel oli 4 graafikut, kus ühel graafikul näidatud, kuidas ookeanidest eritub atmosfääri 290 GtCO2 aastas, maismaalt 500 GtCO2 aastas ja fossiilsetest kütust 35 GtCO2. Protsentarvutus oli käesoleval aastal ka mitmele üheksanda klassi lapsele tänavu raske, aga no 39/(290+500+39)*100%= 4,7% võiks siiski teadlasele tehtav olla.

Peale seda tuleb Mägilt mitu punkti selle kohta, kuidas minu esitatud faktid CO2 heitmete osas on õiged, aga talle ei meeldi nende tõlgendus. Kui ei meeldi faktid, et Euroopa heitmed on samal tasemel nagu 1966. aastal ehk 2,8 GtCO2  ja et Hiina toodab praegu üksinda sama palju CO2 nagu maailm 1966. aastal kokku – pole midagi teha, ka teadlasel on emotsioonid. Siis nõustub Mägi, et tõepoolest – suurenenud CO2 konsentratsiooni on maailma rohelisemaks muutnud. Kuna roheplaanimajanduse artikkel rääkis konkreetselt sellest, et mis on meie kliimapoliitika eesmärk, kulu ja tulemus, siis vähemalt minu hinnangul on õigustatud küsimus, et kas kliimapoliitika eesmärk ei võiks väga konkreetselt see olla, et meil oleks maailmas rohkem loodust ja taimi? Teadlase hinnagul ei tohiks sellist küsimust küsida. Mis muud kui kehitame õlgu ja liigume edasi.

Paraku on nii, et kui keskkonnakaitsjad tegelevad sisuliselt usupõhiselt roheplaanimajandusega ja jooksevad ummisjalu suunas, mis seab ohtu nii energiajulgeoleku, töökohad kui ka põllumajanduse, siis selle tulemusena tuleb paratamatult ühel hetkel vasturevolutsioon.

Sellele järgnevalt põrkub Mägi taas protsentülesande otsa ja jääb hätta. Tõin välja, et Eesti toodab ligikaudu 0,3% Euroopa CO2st ja tõin sellele tõenduseks Statistikaameti statistika, kus Eesti heitmed on 10,4 MtCO2 ehk 0,0104 GtCO2. Kuna eelnevalt juba teame, et Euroopa heitmed on 2,8 GtCO2, siis arvutuskäik on järgnev: 0,0104/2,8*100%=0,37% Mägi kriitika oli, et see tõestus võib küll peidetud kujul olla, aga ei ole asjakohane viide, sest ei kinnita väidet. Möönan, oleks võinud selle siis juba 0,4%-ks ümmardada, aga kuna sisuline vahe täielikult puudub – mis me siis teeme nüüd? Mägi mured arvutustega jätkuvad. Ma isegi ei oska seda täpselt mõista, kuhu Mägi oma alternatiivarvutustega jõuda soovis. Kui IPCC järgi on 100 aastaga temperatuur tõusnud 1 kraadi võrra kasvuhoonegaaside tõttu, kasvuhoonegaasidest omakorda 19% mõjust CO2-l, millest omakorda 5% on inimtekkeline ja inimtekkelisest CO2-st 0,03% on omakorda Eestist pärit, siis arvutuskäik on järgnev: 1*0,19*0,05*0,0003=0,00000285 kraadi temperatuuritõusu saja aasta jooksul on Eestile omistatav. See arvutuskäik jäi paraku kriitiku jaoks ületamatuks mäeks.

Diskussiooni eelduseks on see, et kliimaministeerium täidaks lõpuks oma kõige tähtsama ülesande ning ütleks rahvale – kui palju kliimapoliitika tekitab meile täiendavat kulu ning mis selle reaalne tõendatud mõju kliimale on.

Mägi kriitika läheb täpselt samas vaimus edasi. Küll on kõik kliimakatastroofi kuulutavaid ja mitte tõeks osutunud teadlaste seisukohtad “kirssidena nopitud” ja suuri muutusi mittenäitavad faktide puhul “valikuline tõlgendamine” või et ka minu kasutatud teaduslikel andmetel on usalduspiirid. Imelik, et Mägile pole tulnud mõttesse kasutada peeglit – ehk on siiski kõik need kliimapaanikat tekitavad faktid “kirssidena nopitud”, valikuline tõlgendamine või põhinevad ebakindlatel andmetel? Mina pole kliimateadlane, aga mind paneb väga muretsema, kui teadlasi pimestab iseenda maailmavaade – ehk siiski peaks enda väidetele kehtima samad kriteeriumid kui oponendi omadele?

Nüüd, kus tehnilised detailid on õiendatud, saab lõpuks sisu juurde minna. Esiteks jagan teiega oma hirmu. Mulle ka meeldib puhas loodus – Kaitseliidu õppused annavad oivalised võimalused selle nautimiseks. Paraku on nii, et kui keskkonnakaitsjad tegelevad sisuliselt usupõhiselt roheplaanimajandusega ja jooksevad ummisjalu suunas, mis seab ohtu nii energiajulgeoleku, töökohad kui ka põllumajanduse, siis selle tulemusena tuleb paratamatult ühel hetkel vasturevolutsioon. Kui inimeste elatustase, eeskätt madalama sissetulekuga isikutel, on iga nurga pealt nö roheeesmärkide pärast oluliselt halvemaks läinud, siis ühel hetkel vallandub kogunenud pahameel ning nõutakse kõikide keskkonnanõuete ja -eesmärkide tühistamist. Selleks, et me ei hüppaks ühest äärmusest teise on vajalik diskussioon. Diskussiooni eelduseks on see, et kliimaministeerium täidaks lõpuks oma kõige tähtsama ülesande ning ütleks rahvale – kui palju kliimapoliitika tekitab meile täiendavat kulu ning mis selle reaalne tõendatud mõju kliimale on.