Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase kõne Isamaa Suurkogul 10.06.2023.
Head erakonnakaaslased
Täna valime Isamaale uue esimehe ja eestseisuse, kuid ühe aasta pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mille tähtsust ei tohiks keegi meist alahinnata.
Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus ei ole Eestile kõigest paratamatu julgeolekupoliitiline valik. Euroopa on meie ajalooline ja kultuuriline identiteet. Me oleme osa Euroopast ning meil ei ole ühtegi põhjust tunda end vähemtähtsa või vähemolulisemana kui nn „vanad liikmesriigid“.
Me oleme viimase aasta jooksul näinud, kui oluline on Eesti hääl Euroopas, sama oluline on Isamaa hääl Euroopa kõige mõjukamas poliitilises perekonnas, Euroopa Rahvaparteis.
Konservatiivne ja parempoolne maailmavaade peab kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides suurt võitlust. Meie sõsarerakonnad üle Euroopa, nii nagu ka Isamaa Eestis, on olnud võtmetähtsusega selles, et riikides valitseks parempoolne ja tervemõistuslik poliitika. Viimastel aastetel on see põhimõtetest ja väärtustest lähtuv poliitika sattunud rünnaku alla nii vasak- kui parempopulistide poolt. Järgmise aasta valimised annavad meile võimaluse näidata, et konservatiivne ja parempoolne poliitika on Eesti ja Euroopa tulevik, mitte minevik.
Tean, et meil on õigus, sest olen seda näinud enda töös Euroopa Parlamendis
Hoiatasin enda kolleege Euroopa Parlamendis juba 2021. aasta detsembris, et Venemaa plaanib täiemahulist rünnakut Ukraina vastu. Paraku olid meie liitlased Läänes täielikus eituses. Mitu aastakümmet kestnud petlik rahu oli tekitanud neis võltsi turvatunde ning sellest uneskõnnist ärkamine ei ole olnud lihtne. Tänaseks on meie sõbrad ja liitlased mõistnud, et Venemaa imperialistlik ja kuritegelik mõtteviis ei ole kuhugi kadunud. Ei ole parastamine öelda, et meil Eestis oli õigus ning ka edaspidi on meie peamine ülesanne olla Euroopa kaine mõistus ja südametunnistus.
Südametunnistuse juures mängib olulist rolli mälupoliiitka, mille eestvedajaks oli minu eelkäija Euroopa Parlamendis, Isamaa auesimees Tunne Kelam. Olen andnud oma parima, et sellega jätkata. Jaanuaris avasime koos Parlamendi presidendi Roberta Metsolaga Brüsselis mälestustahvli, et meenutada 40 aasta möödumist resolutsioonist, millega avaldati toetust okupeeritud Balti riikide iseseisvusele. Peame meeles pidama neid, kes võitlesid vabaduse eest kõige raskematel aegadel. Sellist kindlameelsust vajame ka täna. Loodan, et ühel päeval saame seista ühes enda Ukraina kolleegidega ja tänada neid, kes võitlesid Euroopa ja Ukraina vabaduse ja iseseisvuse eest!
Meil on kohustus seista Venemaa vastu suunatud jõulise sanktsioonipoliitika eest. See puudutab konkreetseid tooteid ja teenuseid ning Venemaaga seotud ettevõtteid, kuid ka Venemaa poliitilist isoleerimist. Olen ühe kaasmõtlejatega võidelnud Euroopa Parlamendis selle eest, et Venemaa sportlased ei saaks osaleda 2024. aasta Pariisi Olümpiamängudel. Lisaks juhtinud korduvalt tähelepanu, et Euroopa Liit peab kasutama enda majanduslikku jõuõlga selleks, et survestada Lõuna-Ameerika ja Aafrika riike Venemaale kehtestatud sanktsioonidega kaasa tulema.
Kui on miski, mis on alates 2021. aasta veebruarist positiivses suunas muutunud, siis on selleks mõistmine, et NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid peavad hakkama enda ja Euroopa julgeolekusse reaalselt panustama. Oleme heaks kiitnud suuremahulise ühise laskemoonahanke ning võtnud luubi alla Euroopa kaitsetööstuse. Omaltpoolt koostasin raporti ja ettepanekud julgeoleku ja kaitse jaoks elutähtsate tehnoloogiate osas. Kõik need sammud on üliolulised selleks, et oleksime valmis agressorile vastu seisma ja ta tagasi tõrjuma.
Kaitsevõime tugevdamine tähendab ka valmisolekut hübriidohtude tõrjumiseks. 2020. aasta suvel üritas Valgevene tekitada sisserändekriisi Poola ja Leedu piiril. Ei ole kümnenditki möödunud sellest, kui Venemaa saatis Ukrainasse enda „rohelised mehikesed“ ning eredalt on meeles 2015. aasta põgenikekriis, mis pani Euroopa riigid mõistma, et ilma liidu välispiiride kontrollita ei ole võimalik tagada meie endi turvalisust. Meie mõttekaaslased Leedus on teinud kõigist neist kriisidest ja provokatsioonidest enda järeldused ning karmistanud sisserände tingimusi – usun, et samalaadseid muudatusi peaksime kaaluma nii Eestis kui Euroopa Liidus laiemalt.
Kõige olulisem on mõista, et sõda kestab ning me ei tohi jääda passiivseks. Senisest sõjalisest abist ei piisa. Ukraina vajab EL-i ja NATO toetust nii sõjatehnika, laskemoona kui riigi ülesehituse jaoks. Ukraina võitleb meie sõda. Isamaa ülesanne on seista vastu mõtteviisile, mis soovib tekitada või säilitada Euroopas „halle alasid“ ja „mõjusfääre“. Ukraina peab saama NATO liikmeks ning nii Euroopa Liidu kui NATO laienemine peab jätkuma!
Julgeolek ei ole aga Isamaa ainuke võitlus terve mõistuse säilitamiseks Euroopas. Teine rinne, kus me ei tohi alla anda puudutab rohelepet.
Me oleme jõudnud olukorda, kus soovi luua täiendavat rikkust ning säilitada töökohti nimetatakse tagurlikuks. Mürkroheline roheentusiasm on ähvardamas töösust, põllumajandust ja inimeste eluviisi. Ajal, mil Ameerika Ühendriikides viiakse ellu roheLEPET, kus ettevõtjaid ja inimesi motiveeritakse rahaliste initsiatiividega, viiakse Euroopa Liidus ellu rohePÖÖRET, mille ainsaks lahenduseks on käskude ja keeldude poliitika.
Nutikate lahenduste ja inimeste valikuvabaduste austamise asemel kuuleme SUNDrenoveerimisest, sisepõlemismootorite KEELUSTAMISEST ning tööstuse ja põllumajanduse VASTU võitlemisest.
Euroopa, mida soovin näha mina, loob võimalusi ja austab inimeste valikuvabadusi, mitte ei kehtesta ebaefektiivseid käske ja keelde.
Eluterve mõtteviisiga ja tervikpilti vaatav inimene ei ole kliimamuutuste eitaja. See on inimene, kes saab aru, et keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid mustvalgeid lahendusi. Jaak Aaviksoo on tabavalt kirjutanud, et valitsused ei mõista roheleppega kaasnevaid kohustusi: „räägime miljarditest, mitte miljonitest“ kirjutas ta. Lisaks kaasnevale rahalisele kulule tuleb ausalt rääkida ka kaasnevast bürokraatiarägastikust ning terveid majandusharusid ähvardavatest ohtudest.
Seda kõike ilmestab põllumajanduses toimuv. Kas me peaksime tõesti uskuma, et põllumeeste meeleavaldused Sloveenias, Hollandis, Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal kujundavad endas kliimamuutuste eitajate rongkäike? Muidugi mitte. Need on inimesed, kellel on kõrini sellest, et põllumajanduses nähakse ainult probleemi. Inimesel, kes joob kesklinna kohvikus 8 eurost lattet on lihtne teoritiseerida kliimamuutuste üle. Põllumehed mõistavad aga nende tegelikku tähendust – põuad ja üleujutused mõjutavad neid ju otseselt.
Põllumehi kirutakse asjata.
Eesti põllumehed on taimekaitsevahendite ning väetiste kasutamise poolest Euroopa Liidus tagantpoolt esikolmikus. Võrreldes paljude nö intensiivse põllumajanduse viljelejatega oleme juba täna EL-i lõikes esirinnas, kuid nõuded tulevad sellele vaatamata karmid. Eestil ei ole siin midagi häbeneda. Peame selgelt välja ütlema, et toidujulgeolek ja kodumaine ettevõtlus on meie jaoks olulised. Põllumajanduses on võimalik rakendada keskkonnateadlikke ja loodussõbralikke praktikaid ning neid saab kasutada nii, et elu maapiirkondades säilib ning toidujulgeolek on tagatud.
Sama oluline on tööstuse ja tootmise säilitamine. Tööstus ei ole minevik, vaid tulevik. Skeleton Technologies laiendab superkondensaatorite tootmist Saksamaal ning ehitab koostöös Siemensiga 220 miljoni euro eest uue tehase. Transpordi ja energeetikavaldkonda ootavad ees suured muutused ning innovatsioon energia salvestamise tehnoloogias aitab täita kliimaeesmärke ning luua uut rikkust. Vajame riikliku poliitikat, mis soosiks suurtööstuse arengut.
Samal ajal on Eesti tööstuse toodangumaht juba aasta aega languses. Tootmismahud on aastases võrdluses vähenenud ligi 15%. Valusalt on pihta saanud nii puidutööstus kui keemiatööstus. Need on kõrgtehnoloogilised sektorid, mis on üliolulised ka roheleppe kontekstis. Tänases koalitsioonilepingus ei ole aga sõnagi nende sektorite toetamisest.
Euroopa Liidu poliitika mõjutamise eelduseks on riigisisene mõistmine, et kõrgtehnoloogilist tootmist on Eestile vaja. Senikaua kui valitsus kehitab õlgu ning ühiskonnas domineerib ”mitte minu tagaaeda” suhtumine, jäämegi niisama tiksuma.
Eesti e-riigi edu ja sellega kaasnev kuvand tekkis tänu sellele, et me andsime inimestele ja ettevõtetele vabaduse teha tarku ja nutikaid valikuid. Me usaldasime iseennast. Nüüd on viimane hetk otsustada.
Kas ajal mil Euroopa Liidu liikmesriigid ja suur osa ühiskonnast keskendub käskudele ja keeldudele, mis kahjustavad Euroopa konkurentsivõimet ei võiks meie teha teistmoodi? Eesti võiks olla üks väheseid riike Euroopas, mis annab inimestele ja ettevõtetele vabad käed roheleppe eesmärkide ellu viimiseks. Seda kõike ilma liigse bürokraatia ja riigi sekkumiseta.
Üks on selge – fanaatikud ei luba kunagi inimestel ise otsustada. Nende jaoks on tegemist roherevolutsiooniga, mis on asi iseeneses. Isamaa on sellele tervemõistuslik alternatiiv, sest meie suudame vaadata tervikpilti ja teame, et vajame lepet, mis austab ettevõtete ja inimeste õigust ise tarku valikuid teha.
Järgnevate kuude jooksul alustame Isamaa platvormi koostamisega Euroopa Parlamendi valimisteks. Usun, et meie nägemus Teiega on paljuski sarnane. Soovime Euroopat, mis vastutab enda julgeoleku ja välispiiride eest. Teame, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga oli õige otsus, sest ühes enda liitlastega, selles rahvusriikide liidus, suudame kõige paremini seista Eesti huvide eest. Paneme paika selge nägemuse sellest, kuidas tuua Eestisse uusi investeeringuid, luua uusi tasuvaid töökohti ning aidata kaasa majanduse arengule. Vähendame bürokraatiat ning suuname rohe-eesmärgid inimeste ja ettevõtete teenistusse, mitte vastupidi.
Ootan Teie kõigi sisendit ja ettepanekuid, sest Eesti ja Euroopa Liit vajab isamaalist häält.
