Taasiseseisvumise 30. aastapäeva eel paigaldas Isamaa Erakond Põlva bussijaama lähistele 24 ruutmeetri suuruse bänneri, et meenutada toonaseid sündmusi ja 20. augustil kell 23.03 kõlanud ülemnõukogu spiikri Ülo Nugise haamrilööki, mis tähistas otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest“ vastuvõtmist.
Vastuvõtmise poolt hääletas 69 saadikut: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madisson, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid ja Vaino Väljas.
Delfi ja Eesti Päevaleht said tänavu suvel valmis dokumentaalfilmi Ülo Nugisest. Film „Riigikogu direktor“ räägib loo lambivabriku Estoplast direktorist, kes tuli laulva revolutsiooni ajal poliitikasse nii edukalt, et ta tõusis Eesti-meelseid ettevõtteid ühendava Eesti Töökollektiivide Liidu juhi kohalt Ülemnõukogu viimase koosseisu spiikriks.
Saamaks Ülemnõukogu viimases koosseisus kokku vajalikud hääled, pidi Nugis mängu panema oma diplomaadioskused, veenmisvõime, autokraatsuse ja visaduse. Versioone ja huvigruppe oli palju nii parlamendis kui parlamendi kõrval – just Eesti Komitee näol. Rääkimata, et Moskvas käis putš, Tallinna tänavatel liikusid sõdurid ja Nõukogude armee rasketehnika, oli oht, et vallutatakse teletorn, raadio- ja telemaja. Aga just nii keerulisel hetkel pidi Nugis kokku sama hääled, et parlament kuulutaks Eesti taas iseseisvaks riigiks.
Ja tal õnnestus see – usk, lootus ja armastus Eestisse ning meie tulevikku andsid 20. augustil kell 23.03 parlamendis 69 häält. See oli piisav, et Eesti vabaks kuulutada. Kui hääled olid koos, järgnes Nugise ajalooline haamrilöök otsuse kinnitamiseks ja pikk aplaus. See oli Eesti riigi taassünd.
Pärast seda osales Nugis veel aastaid aktiivselt Eesti poliitikas, oli kolmes parlamendi koosseisus ning ta viimaseks märgiliseks sammuks oli Eesti NATO-teekonnale avapaugu andmine.
Ülo Nugis suri 2011. aastal.
