-
Mida teha olukorras, kus vee- ja kanalisatsioonitaristu käigushoidmine, rääkimata selle kaasajastamisest, hakkab kohalikule omavalitsusele üle jõu käima? Just sellis küsimuse ees ollakse näiteks Võrumaal Rõuge alevikus. Ühte võimalikku lahendust, mis pole paraku kaugeltki kõigile asjaosalistele meelepärast, tutvustab alljärgnevalt Rõuge vallavolikogu liige Jaak Pächter (Isamaa).
Kui 81-aastane vesioinas oleks elusolend, häbeneks ta Rõuge aleviku olematut kanalisatsiooni
Rõuge kandi mees Friedrich Johanson konstrueeris ja valmistas juba 1939. aastal oma talu veega varustamiseks voolava vee jõul töötava ning tänase päevani põksuva vesioina, kuid siis ei osanud ta ilmselt uneski näha, et aastakümneid hiljem voolab vett kui imeväel kõigi ühisveevärgiga liitunud majapidamiste kraanidest. Ent veelgi vähem oskas ta ette kujutada, et aastal 2020 on Rõuge aleviku Aia tänava piirkonnas veevarustus sedavõrd kehv, et kui keegi kraani avab, siis üleaedsel jäävad torud kuivale.
Aga olukorda lähemalt kirjeldades on amortiseerunud veevärk vaid jäämäena paistva murekuhila veepealne osa. Kui aastaid tagasi ehitati välja Rõuge alevikku läbiv riigimaantee, said koolimajast tanklani paika ka tänase päevani korralikult toimivad vee- ja kanalisatsioonitrassid. Paraku on see vaid osake Rõugest. Talumatuks on olukord muutunud aleviku Hariduse ja Aia tänava piirkonnas, kus asub ühtekokku ligi poolsada majapidamist.
Kuigi veevärgiga on lood tagasihoidlikult väljendudes kehvapoolsed, siis hoopis suurem mure on keskkonnale tõsist ohtu kujutav lampkastidel põhinev kanalisatsioon. Ning seda ajal, mil tegelikult on olemas kõik vee- ja kanalisatsioonitööde alustamiseks vajalikud projektid.
Teekond kaasaja nõuetele vastava vee- ja kanalisatsioonivärgi väljaehitamiseni on kahtlemata pikk ja võib olla ka konarlik, kuid esimesi samme astumata ei juhtu midagi.
Olgu öeldud, et tööde alustamiseks saab palli n-ö mängu lüüa kohalik omavalitsus ent siin tuleb ootamatu takistusena ette osade volikoguliikmete soovimatus liituda AS-iga Võru Vesi, sest selle käigus üleantavate varade vastutasuks on vaid näpuotsatäis regionaalse ettevõtte aktsiaid.
Teekond kaasaja nõuetele vastava vee- ja kanalisatsioonivärgi väljaehitamiseni on kahtlemata pikk ja võib olla ka konarlik, kuid esimesi samme astumata ei juhtu midagi. Liitumine AS-iga Võru Vesi eeldab just nimelt olemasolevate varade üleandmist, sest alles pärast seda tehingut saab uus vee-ettevõtja varade valdajana esitada Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) taotluse vajalike tööde rahastamiseks.
Samal ajal on selge, et kohalikul haldusettevõttel pole mahuka projekti läbiviimisel piisavat võimekust, et KIK omapoolse positiivse hinnangu annaks. Liiatigi oleme paari aasta pärast olukorras, kus väiksed haldusettevõtted pole enam abikõlbulikud ning KIK arvestab vaid regionaalsete ettevõtetega, konkreetsel juhul siis AS-iga Võru Vesi.
Rõuge alevikuga sarnases olukorras oldi mõnda aega tagasi ka Ruusmäel, ent seal on nüüdseks asjad niikaugel, et projektid ja varad on AS-ile Võru Vesi üle antud ning peagi lüüakse kopp maasse ja ehitus saab alata. Kui rääkida summadest, siis ainuüksi Ruusmäele rajatav puhasti maksab suurusjärgus 200 000 eurot, mis juba iseenesest tähendab, et kohalikule haldusettevõttele käinuks sellises mahus tööde teostamine üle jõu.
Rõhutan, et vee- ja kanalisatsioonitöödega pole Rõuge alevikus enam võimalik viivitada. Kui ajast ja arust veevärk veel kuidagi toimib, siis olematu kanalisatsiooniga kaasnev keskkonnareostus on lubamatu.
* Jaak Pächteri arvamuslugu ilmus 3. oktoobril Võrumaa Teatajas.
