Andres Metsoja: Vastutust oma tegude eest peab kandma inimene ise
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Andres Metsojaga vestlesime kolmel täiesti erineval teemal. Puudutasime nii traagilisi sündmusi Lihulas, kui ka Rail Balticu ja Pärnu võimuliidu ümber toimuvat. Kõikide nende teemade puhul rõhutas Metsoja inimese enda vastutuse olulisust.
Arvestades nädalavahetusel toimunud sündmusi Lihulas, ei ole võimalik küsimata jätta: kuidas vaatate riigikaitsekomisjoni esimehena relvalubade väljastamise tingimusi? Kas neid tuleks karmistada?
Üks ajakirjanik on toonud hea võrdluse, et nii relvaloa taotlemine kui bakalaureusetöö kaitsmine kestavad umbes seitse minutit. Ühel juhul antakse inimesele diplom midagi juhtida, olla kõrgendatud ootusega ühiskonnas, teise puhul antakse õigus kasutada relva, mis jätab võimaluse tappa inimene või kedagi vigastada. Relva omamine tähendab kõrgendatud nõudeid ja arusaama, milleks sul üldse seda vaja on. Kindlasti peab relvaloa hankimisel vaatama igat inimest eraldi ja jälgima tema varasemat käitumist.
Millisena hindate eestlaste relvakultuuri üldiselt ja kas sellised juhtumid mõjutavad kuidagi meie riigi kaitsevõimet ja inimeste kaitsetahet?
Selliseid intsidente on õnneks Eestis vähe olnud, kuid julgen prognoosida, et tulevikus on neid juhtumeid rohkem. Me ei saa mööda pandeemiatest, mille tagajärjel peavad inimesed olema suletud keskkonnas või kaotavad töö. Inimesed võivad pingeolukorras käituda ettearvamatult ning vaimse tervise probleemid on ühiskonnas pigem eskaleeruvad. Järelevalvesüsteem peab toimima, aga kõiki riske me maandada ei suuda.
Inimesed võivad pingeolukorras käituda ettearvamatult ning vaimse tervise probleemid on ühiskonnas pigem eskaleeruvad.
Kaitseliitu astumise puhul on räägitud ka isikliku käenduse seadmisest …
Tihedama sõela tekitamine Kaitseliidu liikmeks astumise puhul viib olukorrani, kus inimesed ütlevad ühel hetkel: „Tehke ise oma Kaitseliitu“. Mida tihedam sõel, seda rohkem seaduseauke ja mida rohkem neid kinni kirjutada, seda enam uusi asemele tekib. Me võime seada sisse isikliku käenduse, kuid me ei saa vastutada inimese käekäigu ja vaimse tervise eest läbi aastate, sest vastutust oma tegude eest peab kandma inimene ise. Sama küsimus tekib roolijoodikute kui potentsiaalsete tapjate puhul, kes esimest korda vahele jäävad või nende puhul, kes ei täida vanemakohust. Piirangutega liiale minnes elame lõpuks politseiriigis, kus valitseb moraal, mille puhul kellegi teise otsus on ülimuslik, kuid kristlikust maailmapildist vaadatuna – inimene on ekslik. Mõttekoht on, kas andestusel on teatud juhtudel kohta või mitte.
Me võime seada sisse isikliku käenduse, kuid me ei saa vastutada inimese käekäigu ja vaimse tervise eest läbi aastate, sest vastutust oma tegude eest peab kandma inimene ise.
Millised on lähimate aastate arengud kaitsevaldkonnas ja kuhu suunas me liigume?
Pigem küsin, kas Eesti ettevõtted on valmis kaitsevaldkonda rohkem panustama ja seda ka siseriiklike tellimuste näol esitama. Kuidas jõuda sinnamaani, et jätame sisemajanduse kogutoodangu raha oma majandusse ja läbi selle panustame teadus- ja arendustegevusse? Kaitsetööstus on üks kõrgeima teadus- ja arendustegevuse potentsiaaliga valdkondi. Kindlasti ei saa see olla vaid Eesti riigi keskne, rääkida tuleb ka Balti ja põhjanaabrite vahelise koostöö poliitilisest toetamisest.
Teine oluline teema on digitaliseerimisega kaasnevad võlud ja valud. Sidevõrkude teema ja julgeolek Hiina tehnoloogiaettevõtete arengu perspektiivis tekitab tõsise küsimuse meie julgeolekustrateegiates. Uues kaasaegses reaalsuses jõuame igaühe tuppa, igaühe telefoni ja läbi valvekaamerate ka iga inimese argipäeva. Ka kõik olulised teenused nagu elekter, vesi ja kanalisatsioon lähevad digitaalsete juhtimisvõrkude peale üle ning siin tuleb tagada turvalisus.
Lisaks on üks Euroopa eesmärkidest parandada liitlasvägede liikumist Euroopa siseselt. Seda ei ole võimalik teha arvestamata meie piirkonna taristuprobleeme ja meie üldiselt keerulist geopoliitilist olukorda.
Sidevõrkude teema ja julgeolek Hiina tehnoloogiaettevõtete arengu perspektiivis tekitab tõsise küsimuse meie julgeolekustrateegiates.
Te olete koalitsioonipoliitikute seas üks tulisemaid Rail Balticu toetajaid. Millist väärtust te selles raudteeprojektis näete?
Olen maavanemana olnud üsna selle projekti alguse juures, kui hakkasime tegema Pärnumaal maakonnaplaneeringut. Iga protsess teeb sind targemaks ja seob, eelkõige kogukonna ja inimestega ning nendele antud lubadustega. Ei ole paremat ideed, mis ühendaks Eesti ja Balti riigid Kesk-Euroopa ja Põhjamaadega.
Me tahtsime kuuluda Euroopa Liitu ja NATO-sse, mistõttu on uskumatu, et üks taristuobjekt tekitab sellise furoori. See on meie perifeerse ala sidumine Kesk-Euroopaga. See on ka esimene suurem koostööprojekt Balti riikide vahel, mis on kõigest seni tehtust kordades suurem. Sellel projektil on väga tugev julgeolekuaspekt. Meie tänane raudteekoridor jookseb läbi Venemaa, Murmanski.
Majandus on julgeoleku alus ja kaupade liikumine on väga oluline ka kliimaneutraalsuse kontekstis. Kui vaatame, kuidas CO2 emiteeritakse maanteel, siis see on raju ja me peame sellega midagi ette võtma. Rail Baltic pakub sellele lahendust.
Hiljuti kuulutas riigikohus osaliselt kehtetuks Rail Balticu (RB) maakonnaplaneeringu Pärnumaal (seoses Luitemaa linnualaga). Mida tähendab see Rail Balticu projekti jaoks?
Planeeringu mõte on suurest pildist minna üle detailidesse, mitte vastupidi. Algne ettepanek oli, et Pärnust trass läbi ei tule ja peatus saab olema Sindi linnas Pulli külas, kuid kogukonna poolt kaasnes tugev surve just Pärnu linna peatuse tekitamiseks. Kaks ala, mida riigikohtu lahend käsitleb, on seotud trassivalikuga, mis tehti kogukonna survel. Luitemaa puhul on selge, et Natura mõjud tuleb ära hinnata ja leevendusmeetmed välja pakkuda.
Kas Pärnumaa poolt vaadatuna on Rail Balticu osas oodata muudatusi?
Ma ei näe uues trassikoridori planeerimises loogikat, see on paigas ja ei ole mõtet nihutada seda ühe või teise põõsa taha. Ideaalset tulemust saavutada on keerukas, kui vaatame, et peame arvestama nii Lihula, Soomaa kui Luitemaa looduskaitsealadega, samuti seavad piirangud Via Baltica ja Liivi laht.
Kui kaugele on projektiga üldse jõutud ning kas muutused Pärnu võimuliidus muudavad seda?
Pärnu on viimasel ajal ettevaatlik, kuid omavalitsusliidu ja maakonna kaudu ollakse valmis ühisavaldust tegema. Kolm maavanemat on teinud ettepaneku Pärnu Linnavolikogule poliitilise avalduse tegemiseks, kuid ühel või teisel põhjusel ei ole volikogu seda avaldust teinud. See viitab keerulisele hingeelule koalitsioonis.
Nüüdseks on koalitsioonileppesse Pärnu kontekstis lisatud lõik taastada Pärnu raudteeühendus, mis teeb kogu protsessi veel keerulisemaks. Oleme kogu maakonnaga olnud seda meelt, et kui Rail Balticu arengud tulevad, siis kaks paralleelset raudteetrassi ei ole looduskeskkonna ega majanduse huvides.
Ma ei näe uues trassikoridori planeerimises loogikat, see on paigas ja ei ole mõtet nihutada seda ühe või teise põõsa taha.
Kas vaatate kerge kadedustundega, et Tallinna pool arenevad protsessid kiiremini (nt Ülemiste jaama arendamine)?
Mis peaks Eestis toimuma kiiremini, on selguse saabumine. Lubamatu on, et kui oleme öelnud, et lähme Rail Balticu ehitus- ja arendusprojektiga edasi, toimub „diskussioon“ koalitsioonileppes määratletud omaosaluse üle ja võetud seisukoht, et kui see läheb algsest kõrgemaks, siis peame projekti üle vaatama. Paraku ongi majandus muutumises, samuti Euroopa Liit ja selle toetussüsteemid: Brexiti tõttu räägitakse laenu võtmisest Euroopa üleselt. Leian, et strateegilised projektid peavad olema tulevikku vaatavad. Kui meil on Rail Balticu ellu viimiseks vaja võtta laenu, siis tuleb seda kiiremas korras arutada.
Pöördelistest sündmustest Pärnu võimuliidus on möödunud mõned kuud. Mis täpsemalt juhtus ja kas kahetsete, et nii läks?
Kindlasti ei saa sellist lahkumist kahetseda, kui on tekkinud väga tõsine väärtuskonflikt. Nii valimistel kui haldusreformi eelsel perioodil lepiti uue omavalitsuse koalitsiooni kujunemise põhialustes kokku. Me ei saanud minna valimistele vastu neid põhialuseid rikkudes.
Tihti on nii, et koalitsiooni edu nähakse mingisuguste väikeste asjade ära tegemises. Täna on aga Pärnu linn üks väga keerukas omavalitsusüksus. Audru vald liitus Pärnuga vabatahtlikult, sest arvati, et on mõistlik rajada tugevama maakonnakeskusega omavalitsus. Paikuse pidi liituma, neil ei olnud valikut. Tõstamaa liideti sunniviisiliselt.
Tihti on nii, et koalitsiooni edu nähakse mingisuguste väikeste asjade ära tegemises.
Pärnu linna territoorium on väga suur ja juhtimismudel sellises omavalitsuses peab olema tasakaalustatud. Kui aga antakse mõista, et kaks valimisringkonda olid ainult liitumisläbirääkimiste laua taha toomise instrument, mitte tulevikku vaatav otsus, siis me ei saanud sellega leppida. Kui kaks partnerit on öelnud, et näevad Pärnut ainult ühe valimisringkonnana ja vahet justkui ei ole, et Tõstamaal on elanikkond 1200 inimese ringis ja Pärnus 40 000, lõpuks on kõik mandaadid seal, kus on palju rahvast, siis me ei saa samas rääkida Eesti tasakaalustatud arengust. Seisime enda vaadete eest, paraku oli selle hinnaks koalitsioon.
Kas poliitikas on üldsegi võimalik enda vigu tunnistada?
Ma arvan, et vigu peab tunnistama igal tasandil. Aeg peab andma arutust, kas koalitsioonist lahkumine oli viga või tegutsesime siiski vastavalt elanikkonna ootustele. Me olime lubanud kahe ringkonna säilitamist ning seda lubadust ei saanud rikkuda.
Kindlasti ei ole võimul olemine eesmärk iseeneses. Demokraatia ongi üles ehitatud nii, et on aegu, kus tuleb olla opositsioonis, lootes samal ajal, et neid aegu, mil saab olla koalitsioonis, on rohkem.
Demokraatia ongi üles ehitatud nii, et on aegu, kus tuleb olla opositsioonis, lootes samal ajal, et neid aegu, mil saab olla koalitsioonis, on rohkem.
Kehtiv relvaseadus valdavas osas on regulatsioonidega, mis peaksid kindlustama relvaloa andmist isikutele, kes ei tekita ohtu teistele isikutele, riigi julgeolekule ja iseendale, kuid samas on olulisi puudusi – ebakonkreetsust.
1) par. 29 lg. 1 kohaselt EESTI KODANIK võib soetada, omada ja vallata … kuid samas
Par. 30 lg. (1 ) samad õigused sisuliselt ka välismaalasele, s. o. VÄLISMAALANE, kellel on Eesti elamisluba ja teise riigi relvaluba ja siis ka eesti relvaluba, saab samad õigused omada tulirelvi kui Eesti Vabariigi kodanik. Kas selline regulatsioon tagab EV julgeoleku, kui anname välismaalastele õiguse omada meie riigis asudes mitmeid tulirelvi? Seda võiks erandina kaalutlusotsuse alusel anda erivajaduse olemasolul näiteks relvasportiga regulaarselt tegelevale isikule treeninguteks.
2) Par. 31, s.o. Juriidilisele isikule lubatud relvade otstarve, liigid ja hulk. Relvaseadus kahjuks ei reguleeri seda, et selline relvi omav juriidilise isiku omanikud võivad olla Eesti vabariigi kodanikud ja relvi kasutavad töötajad on EV kodanikud. Relvaseadus ei tohiks luua võimalust Eestis tulirelvi omada EV kodakondsust mitteomavatele isikutele, mis suurendab kahtlematult riigi julgeoleku riski.
3) Par. 36 p.6 so. relvaluba ei anta kriminaalkorras karistud isikule. Tähtsust ei oma see asjaolu, et karristus on kustunud, kui isik on toime pannud kuriteo seoses tulirelva või laskmoonaga, raske isikuvastase kuriteo, riigireetmise jne. Relvaloa saamist ei peaks välistama varasem, kustunud karistus näiteks nn. äritegevusest tekkinud rikkumiste eest süüdimõistmisel, ettevaatamatusest toime pandud kuritegu jne. Kehtivat relvaseadust ei ole vaja karmistada, kuid mõned sätted vajavad konkretiseerimist, s.h. isiku tervisliku seisundi , so. vaimse tervise täpsem kontroll jne.
Relvaseaduse karmistamine ei taga seda, et isikud kellele ei saa anda relvaluba, ja tulirelva, leiavad võimaluse siiski saada illegaalne relv ja panna sellega toime rünnaku teistele isikutele jne.