Endine kultuuri- ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas rõhutab, et ministeeriumid peavad kiiremas korras lahendama tekkinud probleemi ekskursioonide ja õpikäikude rahastamisel, sest patiseisus kannatavad nii teatrid-muuseumid kui ka õpilased.
Lukas avaldas toetust täna tehtud rohkem kui 400 kultuuri- ja haridusasutuse ning õpetajate allkirjastatud pöördumisele, millega hoiatatakse koolide õppekäikude vähenemisega kaasnevate tagajärgede eest. Tema sõnul on taolised külastused õpilaste hariduse ja silmaringi avardamise huvides
„Kultuuri- ja haridusavalikkus on nördinud segadusest, mis on tekkinud seoses õpilaste õppekäikude regulatsiooniga „Juhendmaterjal: Annetamine ja rahastamispraktikad üldhariduskoolides“, mida haridus- ja teadusminister on käesoleval aastal uuendatud viisil, mis on juba raskendanud noorte silmaringi laiendamisele suunatud ühistegevusi,“ seisab Lukase koostatud ja Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse antud otsuse eelnõus, millega kohustatakse valitsust välja töötama meetmeid tänase olukorra lahendamiseks.
„Muidugi peab vanemate panustamine lisaks kooli eelarveliste võimaluste kasutamisele õppekäikude rahastamiseks olema vabatahtlik ning kedagi ei tohi survestada. Isamaa arvates ei ole seni ka õpilaste kultuurihariduse korraldamisel ette tulnud ületamatuid probleeme. Küll aga on ministeeriumi reaktsioon üksikutele häirivatele signaalidele olnud ebaproportsionaalne. Sellega kaasnenud totaalse keeluga annetuste kaasamisel on kahjuks oluliselt piiratud kultuuriasutuste ja sündmuste õpilastele kättesaadavust.
Juhendmaterjali praegune sõnastus ja toon on kaasa toonud tagajärjed, mis lähevad vastuollu selle enda eesmärkidega. Ekskursioonide ja õppekäikude arv on märgatavalt vähenenud ja on oht, et palju aastakäike õpilasi on juba jäänud ja jääb sel kevadel ilma kultuurilise silmaringi avardumise võimalustest. Üle 400 allkirjaga avalikus pöördumises tuuakse välja: „Pärast juhendmaterjali avaldamist ja uuendamist on kultuuriorganisatsioonid, muuseumid, teatrid ja festivalid, kinod, kunstiasutused üle Eesti märganud selget langustrendi koolide õppekäikude korraldamisel. Koolid on hakanud ekskursioone ära jätma või nende mahtu oluliselt vähendama, aga mitte seetõttu, et õppekäigud oleksid kaotanud oma hariduslikku väärtust, vaid hirmust regulatsioonidega vastuollu minna. Juhendmaterjali keeldudele ja piirangutele keskenduv toon on loonud olukorra, kus koolijuhid ja õpetajad eelistavad vältimist tegutsemisele“.
Paradoksaalne on, et seistes näiliselt õpilaste võrdsete võimaluste eest suurendab antud juhul Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevus ja Kultuuriministeeriumi tegevusetus hoopiski ebavõrdsust. Need lapsed ja noored, kelle perekonnas on kultuuriasutuste ja sündmuste külastamine igapäevased, jõuavad neisse ka edaspidi, kuid need, kelle ainsaks võimaluseks seni ongi olnud kooli poolt korraldatud ühiskülastused, jäävad nüüd täitsa kõrvale. See väljendub lõpuks ka õpiraskustes.
Valitsuse huvi probleemi kiiremas korras lahendada võiks tõsta ka see, et nii riiklikud kui eraalgatuslikud kultuuriasutused on paljude külastuste ärajätmisel suurtes eelarveraskustes. Me oleme riigina investeerinud muuseumidesse, kontserdimajadesse ja mujale, kuid ei anna võimalust neid investeeringuid nüüd õpilaste harimiseks kasutada. Seega muutub valitsuse lubadus „investeerida“ uue põlvkonna haridusse lihtsalt sõnakõlksuks.“
