Riigikontrolli audit eesti keele õppe teemadel tõi välja mitmed probleemsed kohad, mis pole aga üllatuseks, sest aastast aastasse on tegeletud samade probleemidega, kuid jõutud pole kuhugi. Imestan, et selleks oli tarvis Riigikontrolli auditit, et asja veidikenegi tõsisemalt võetaks, iseasi muidugi, kas sellest ka midagi muutub, kirjutab Isamaa Noorteühendus ResPublica juhatuse liige Sirle Rosenfeldt.
Esimene ja ilmselt kõige olulisem probleem on juhitamatus, kui õppe korraldus on jaotatud viie ministeeriumi ja 32 tegevuse vahel siis paratamatult ei tea pea ja käsi mida jalg teeb. Olen ka varasemalt väljendanud heameelt selle üle, et lõpuks ometi räägitakse teemast ning võetakse asja tõsisemalt. Nii nagu paljudest teistes valdkondades on ka keeleõppe puhul tunne, et iga ministeerium on omaette maailm või silotorn. Kuid seniks, kuni me laseme igal valdkonnal omaette toimetada, ei saa me ka oodata tulemusi. Iga protsess vajab juhti, samamoodi nagu eesmärki, mille nimel ning kuhu liigutakse. Kui suudame sõnastada eesmärgi, et iga Eesti elanik peab saama õppida eesti keelt, on meil juba midagi, millest edasi minna. Kogu õpe olema koordineeritud ühiselt, olgu see algkooli või täiskasvanu tasemel. Eesmärk on ühine, ka protsesside planeerimine ja koordineerimine peaks olema koos. See on parim viis kuidas teha üks suur samm edasi.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata
Rahastamine on järgmine probleem, see peab olema jätkusuutlik ning kasvav. Peab tõdema, et viimastel aastatel on panustatud keeleõppesse rohkem raha. Kas raha päritolu omab rohkem olulisust kui see, mida selle eest tehakse? Ma ei usu. Täna võetakse sealt, kust vähegi võimalik ja kui selle eest on võimalik pakkuda teenust rohkematele siis kingitud hobuse suhu ei vaadata. Sellegipoolest tuleks pöörata tähelepanu sellele, et rahastamine oleks jätkusuutlik ka siis kui välisrahastus üha väheneb ning ühel hetkel lõppeb. Ja et mitte paanikat külvata, selleks kulub veel aastaid, kuid ka jätkusuutliku rahastamise leidmine võib võtta aastaid.
Lahendus õpetajate puudusele peitub paljuski meis endis
Kõige tõsisem probleem on õpetajate puudus. Õpetajate puudus eesti keele õpetamise valdkonnas pole ainukene probleem, meil on üleüldine õpetajate puudus. Seniks, kuni õpetajaamet pole au sees ning õpilased ja lapsevanemad seda ametit ei austa, ei saa ka midagi muutuda. Milline oleks teie reaktsioon kui teie võsukene sooviks õppida õpetajaks? Arvan, et enamik lapsevanemaid rõõmust lakke ei hüppaks. See on üks asi, mida meil selle ühiskonna liikmetena on võimalik ise muuta. Õpetaja ei ole täna enam tuim kuju klassi ees, kes kepiga vastu näppe annab kui vastust ei tea. Noored hakkajad inimesed, kes on valinud selle ameti, olenemata ühiskondlikust suhtumisest, püüavad tuua klassiruumi midagi uut ja huvitavat, midagi rohkemat tuimast istumisest. Kui me seda väärtustame ning sellest lugu peame on ehk võimalus õpetajate puudusele lahendus leida. See muutus ei juhtu üleöö, kuid see on üks muutustest, mille meie ühiskond peab läbima.
Oluline on ka meie suhtumine keeleõppijatesse. Inimeste mõnitamine või nende üle naermine, kui nad püüavad eesti keeles end väljendada, ei soodusta keeleõpet. Ka pidev targutamine ja õpetamine ei tule kasuks. Eesti keel on keeruline keel, milles võib leida rohkem erandeid kui reegleid. Mõnede jaoks läheb keeleõpe sujuvamalt, teiste jaoks keerulisemalt. Mul on alati hea meel, kui inimesed püüavad meie emakeelt selgeks saada ning orienteeruda selles kompleksses maailmas. See ei vabanda siiski neid inimesi, kes on üle 20 aasta Eestis elanud ning ei vaevugi eesti keelt õppima.
Meil on palju valdkondi, kus riik saab ja peab suutma paremini protsessi juhtida, kuid seejuures ei tohi unustada meie, kodanike rolli. Loodan, et täna, kui see teema on laual, mõtlevad Eesti inimesed, riigijuhid ja eksperdid rohkem sellele, kuidas juhtida keeleõppe valdkonda nii, et pea ja käed oleksid kursis sellega, mida jalad teevad.
