Möödunud aasta 24. veebruari koidu eel kogunesid sajad Eesti inimesed Toompeale lipuheiskamisele sootuks teistsuguse emotsiooniga kui tavaliselt. Sinimustvalgete kõrval lehvis rahva kätes palju sinikollast, sest Venemaa oli öösel alustanud täieulatuslikku sõda Ukrainas. Nüüd, vahetult enne võika sissetungi aastapäeva, tahtsid provokaatorid sealsamas Kuberneri aia ja Toompea lossi ees pidada küünilist „rahupalvust“.
Tõsiseltvõetav organisatsioon ei seoks ennast marginaalidega
Ürituse eesmärgi sõnastamine ehk „kuidas Eesti inimesed võiksid elada rahus kõigi Ukrainast Eestisse saabunud pagulastega“, näitas juba, et seda taheti korraldada tähelepanu saamiseks, vastuolude õhutamiseks ja see oli seotud eelseisvate riigikogu valimistega. Ukrainlased pole Eestis pagulastena vaid sõjapõgenikega, kelle suurim soov on naasta kodumaale, kui Vene okupatsiooniväed sealt välja on löödud.
On veider, et vene õigeusu kirik end läbi kaasneva rahupalvuse plaanis end marginaalidega siduda. Ilmunud uudiste põhjal võib öelda, et KOOS ja Ühendatud Vasakpartei ei suuda Moskva huve tõsiselt esindada, nad ei ole täna tõsiseltvõetavad poliitilised organisatsioonid, mis muidugi ei tähenda, et nad ei suudaks riigikogu valimiste eel ühiskondlikku rahu häirida ja piisavat segadust külvata.
Metropoliit Eugeni on aga miskipärast ennast intrigantidega sidunud ning lasknud ennast valimiskampaaniasse kiskuda. Metropoliit ei aita sellega kaasa nende poliitjõudude soovile saada riigikogusse, sest küüniline kemplemine Toompeal kuidagi üle valimiskünnise piiri ei vii. Kokkuvõttes naeruvääristab uudis kõige enam Vene õigeusu kirikut. Toimuv tingel-tangel Nevski katedraali ümber tekitab umbusku ühiskonnas juurde ja pälvib pigem hukkamõistu. Igal juhul on marginaalide väljajäämine parlamendist absoluutselt kindel.
Nüüd on küsimus, kuidas peaksid provokatsioonile reageerima poliitilised jõud, kel on riigis toimuvale reaalne mõju.
Läänemets võitleb oma väljakutsutud deemonitega
Kas siseminister Lauri Läänemets pidi toimuva tõttu vene kirikupea Eestis välja kutsuma? Siseminister on seadnud ennast ise kahvlisse ja nüüd ei ole tal enam pääsu veel suuremast seletamisest. Ta on jaganud vastuolulisi sõnumeid, koheldes erinevalt eesti- ja venekeelset meediat. Metropoliidi julgus esialgu end siduda ja siis kärmelt eemaldada KOOS üritusest on väga sarnane Läänemetsa poolt vene elanikkonnale öelduga, tema enda rumala käitumise viljad. Ühelt poolt püüab minister Venemaa-meelsete hääli, rääkides ühte juttu vene kanalitele vene inimesi „peksvatest“ koalitsioonipartneritest, samas eitab öeldut eesti valijate ees. Kokkuvõttes peab ta üles õhutatud venemeelseid jõude nüüd ohjama asuma.
On vana tõde, et ei tasu vene valijale ja eesti valijale erinevat juttu ajada. Vene valijaga on siseminister nüüd juba täiesti kimpus ning aatelised jõud peavad päeva lõpuks tema kokku keeratut kraamima asuma. Läänemets peab muidugi metropoliidiga kohtuma, aga põhiseaduse järgi on Eestis usuvabadus ja kedagi ei saa lõpuks keeleta kellesegi või millessegi uskumast. Isegi kui meil on tegemist impeeriumimeelsete poliitjõududega. Siseminister ei saa inimestel keelata järgijaid neisse uskumast. Eriti kui ta on neid ise julgustanud.
Suhtun teatava üllatusega sotsiaaldemokraatide enda rajatud olukorda, mis on nad seadnud dilemma ette: tahame vene kirikule (vene valijale) meeldida, aga ka ette kirjutada, mida nad tegema peavad, siis kui see meile kasulik on. Väheste sotsiaaldemokraate sümpatiseerivate intelligentide vastumeelsus kiriku haardele võib olla ju mõistetav, kuid samas kõige suuremate sallivuslastena takistab meie põhiseadus ka neil usklikele käske jagamast, kirikut puudutav kuulub usuvabaduse valdkonda.
Hea näide vastuolulisest käitumisest on hiljuti end Narvas taasavanud sotside sponsoreeritud Vene varikonsulaat, mis kevadel Narvas Irpini ja Butša roimade tõttu suleti. Sellega sooviti Narva 36 protsendile vene kodanikele ning halli passi omanikele meeldida. Samal ajal räägib siseminister tänastes uudises, kuidas on eriti lubamatu, kui poliitikasse sekkuv tegelane on agressorriigi kodanik, kes võib mõjutada järgijaid. Lugupeetud siseminister, kahe jutu rääkimine, kord nii kord naapidi sotside poolt, ei ole ammu enam tõsiseltvõetav käitumine. Hullem on see, et sellel käitumisel on õhutavad tagajärjed meie vene elanikkonna keskel.
