Raivo Aeg: me ei unusta eales mineviku kannatusi

Justiitsminister Raivo Aeg. Foto: Eesti Uudised

Justiitsminister Raivo Aegi kõne täna, 23. augustil Eesti kommunismiohvrite memoriaali õunaaias toimunud mälestustseremoonial.

„Austatud Eesti Vabariigi President, lugupeetud riigikogu ja valitsuse liikmed, suursaadikud, head koosviibijad!

Vähem kui tund aega tagasi avati siin mustal müüril mitu uut mälestusplaati. Veel umbes 350 kommunismiohvrit said täna jäädvustatud sellel memoriaalil.

Aga hoolimata sellest, et siin on kirjas juba tuhandeid ja tuhandeid kommunistlike mõrtsukate poolt tapetute nimesid, on see siiski kõigest tühine osa tollest kohutavast kuriteost, millele pandi alus täna 81 aastat tagasi, 23. augustil 1939 Molotovi-Ribbentropi paktiga ja selle salajaste lisadega.

Kümme kuud hiljem hävitati selle leppe otsesel tagajärjel Eesti Vabariigi iseseisvus. Kuid mitte ainult. Eesti oli ainult üks paljudest ohvritest. Kahe timuka, Stalini ja Hitleri kokkuleppe tulemusena läks Stalini hirmuvalitsuse alla 23 miljonit uut ohvrit Balti riikidest, Bessaraabiast ja Ida-Poolast.

Molotovi-Ribbentropi pakti otseseks tagajärjeks oli Euroopa kõige ohvriterohkeim sõda, kus tallati jalge alla kõik õigusnormid ning püüti massimõrvade ja küüditamistega hävitada terveid rahvaid. Eesti kaotas selles tragöödias viiendiku oma elanikest.

Euroopa Parlament võttis 2009. aasta aprillis vastu resolutsiooni, milles kutsus Euroopa Liidu liikmesriike üles tähistama 23. augustit kõigi totalitarismi ja diktatuuriohvrite mälestuspäevana. Eesti valitsus ja riigikogu olid esimesed, kes selle resolutsiooni 2009. aasta juunis seadustasid. Kuid hoolimata sellest, et Euroopa Parlamendi üleskutsest on möödas juba üle 11 aasta, ei tähistata täna totalitarismiohvrite mälestuspäeva sugugi kõigis Euroopa Liidu riikides.

Nagu kirjutas MRP aastapäeva eel Postimehes Eesti üks teenekamaid vabadusvõitlejaid, kauaaegne Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam, on 23. augusti sõnum endiselt see, et Euroopat laastanud inimvaenulike diktatuuride ohvrid väärivad kõik võrdselt tähelepanu ja lugupidamist. Fašismi ja natsismi ohvrite suhtes on see sündinud rahvusvaheliselt autoriteetsel ja kõiki kohustaval tasandil. Kuid kommunistlike režiimide all kannatanud sadade miljonite ohvrite suhtes ei ole seda tehtud. Nõukogude totalitarismi hirmutegude suhtes puudub senini rahvusvaheliselt kohustav moraalne ja poliitiline hinnang. Hoolimata Euroopa taasühinemisest lahutab meid paljuski ikka veel vaimne Berliini müür.

Me peame mäletama, et täna 81 aastat tagasi alguse saanud koletu kuritegu sai võimalikuks, kuna demokraatlikud riigid ei suutnud kurjusele piisavalt jõuliselt ja üksmeelselt vastu astuda.

Natsismi suhtes langetatud selge ja karm hukkamõist tervendas saksa rahva ning tegi sellega võimatuks uute diktaatorite esilekerkimise. Järjepidevus Hitleri Saksamaaga lõigati selgelt läbi. Nõukogude Liidu õigusjärglase osas näeme aga vastupidist: kasvavat nostalgiat minevikuvallutuste suhtes, inimsusvastaste kuritegude mahavaikimist, ning mis kõige halvem – järjest tugevnevat samastumist kommunistliku režiimi kuritegeliku käitumisega.

See probleem on ülimalt päevakajaline ja pole sugugi välistatud, et peagi näeme, kuidas lisaks Krimmi annekteerimisele ja Ukraina tükeldamisele püüab Venemaa oma mõjuvõimu laiendada ka Valgevenes.

Kõigeks selleks sillutab teed Euroopa demokraatlike riikide hoiakute ebamäärasus kommunismi kuritegude hindamisel. Me peame mäletama, et täna 81 aastat tagasi alguse saanud koletu kuritegu sai võimalikuks, kuna demokraatlikud riigid ei suutnud kurjusele piisavalt jõuliselt ja üksmeelselt vastu astuda. Massimõrvareid koheldi kui demokraatlikult valitud riigijuhte, mitte kui ohtlikke kurjategijaid, kellel tuleb viivitamatult käed raudu panna. Seepärast kutsun ma täna tungivalt kõiki Euroopa Liidu liikmesriike üles liituma 23. augusti tähistamisega. Küsimus on Euroopa alustalade kindlustamises. Lootusrikast tulevikku saab rajada üksnes ajaloolise tõe ja õigluse alustele.

23. august ei tähenda Eestile ainult natsismi ja kommunismi tekitatud kohutavaid haavu. See päev tähistab ühtlasi ka võitlust nende režiimide vastu.

Meie rahva uus ärkamisaeg algas 23. augustil 1987 korraldatud Hirvepargi meeleavaldusega, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli avalikustamist.

Kaks aastat hiljem, 23. augustil 1989 moodustasid ligi kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast 675 kilomeetri pikkuse inimketi Tallinnast Vilniuseni, näidates kogu maailmale, kui suur on meie vabaduse ja iseseisvuse tahe. Tänasel päeval me meenutame minevikku, et vaadata tulevikku; et määrata oma eesmärke ja kinnitada oma põhimõtteid.

Me ei unusta eales mineviku kannatusi, eesti rahva ohvreid ja kõiki neid kaasmaalasi, kellele saatus ei olnud määranud enam näha vaba Eestit.

Kuid minevikku mäletades tegutseme me nende väärtuste ja eesmärkide nimel, mis meid okupatsiooni pikkade aastakümnete jooksul liitsid: selleks on olnud ja jääb meie igatsus demokraatia ja vabaduse järele.

Mõelgem täna siin Maarjamäel kõigile neile, keda täna meie hulgas enam ei ole ja kellest paljusid meenutab vaid nimi selle mälestusmärgi mustal seinal.

Väärikaim viis austada neid, kes on ohverdanud oma elu Eesti ja Euroopa vabaduse eest, on kaitsta meie ühiseid demokraatlikke väärtusi.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.