Olen andnud kontserte sadades Eesti kultuurimajades, tõmbekeskustest väikeste piiriäärsete küladeni. Kahjuks ei kuule alevites ja külades just tihti kõrgel tasemel klassikalist pillimängu või ooperilaulu ega näe kunstinäitust. Kui see võimalus avaneb ning inimesed saavad oma kodukohas tavapärasest erineva kultuurielamuse, näen alati publiku silmis tänulikkust.
Eriliselt innustab mind aga laste ja noorte siira emotsiooni nägemine. Paljudel neist pole eelnevalt olnud võimalust klassikalist laulu kuulda või instrumente nii lähedalt uudistada. „Ma ei kujutanud ettegi, et niimoodi on võimalik laulda!“, ütles mulle kord pisike preili ühes väikses piiriäärses külas kontserdi lõppedes.
Samuti olen noore publiku puhul korduvalt märganud, kuidas esimestest taktidest tekkiv võõristus siiraks uudishimuks kasvab. Leian, et pole paremat viisi meie järelkasvu inspireerida, kui viia neile koju kätte erinevate kulturiliikide esindajaid ning vähem populaarseid kunstivorme tutvustada.
Kahjuks võimaldavad meie küla- ja väikelinnade kultuurimajade eelarved lisaks hoone ülalpidamisele vaid juhataja palgakulu ning sageli sellega kultuurimajade toetamine piirdub. Lastel pole võimalust õppida balletti, viiulimängu või klassikalist laulu, kuna professionaalsete juhendajate kohaletoomiseks puuduvad vahendid. Ka kohalikud koori- ja tantsujuhid teevad tööd “õhinapõhiselt”. Sageli ei tule lapsevanemad isegi selle peale, et oma poeg või tütar viiulit õppima suunata, sest oma külas ei ole enam ammu puhast viiulimängu kuulda.
Leian, et riigi toetus erinevate kunstiliikide kättesaadavuse tagamisel üle Eesti on ülioluline. Et professionaalsed kaunite kunstide valdkondades tegutsejad saaksid võimaluse meie kultuuri üle Eesti rikastada, järelkasvu innustada ning kohalikku elu edendada.
Hetkel koordineerivad kultuurimajade rahastust kohalikud omavalitsused, sest nemad teavad kõige paremini, kuidas oma piirkonnas rahaliste vahenditega ümber käia. Teatud vaatenurgast on see lähenemine õige, kuid vähem populaarsete žanrite edendamiseks on vaja riigipoolset kultuuripoliitikat. Vastasel juhul on hetked, mil jazz, kunstinäitused, luule- ja kirjandusõhtud, ballett või viiulikontserdid meie pisikestesse küladesse jõuavad, aina haruldasemad.
