Twitteri leiutamine ja president Donald Trumpi ametisseasumine on maailma poliitikas tekitanud mastaapse segaduse. Esimene võimaldab kiiret kommunikatsiooni ning teine on seda ära kasutanud hälbides diplomaatias ja poliitikas harjumuspäraseks saanud käitumismustritest.
Kui alguses arvati, et president Trump ei tea alati, mida ta ütleb ja visati selle üle kibedat nalja, siis nüüd on tõestatud, et tema sõnadele tuleb tähelepanu pöörata, sest teod järgnevad. Säuts võib tähendada segadust mõnes järgmises vald- või paikkonnas maailmas. Aga alati ei pruugi. Ta on üllatanud ja jätkab üllatamist ning maailm korraldub ümber. Meeldigu see siis või mitte.
Eestimaalgi vaadatakse president Trumpi toimetamisi erineva pilguga. Ühest küljest tuntakse rahuldust sellest, et maailma liider (justkui) ei vali sõnu ja teeb kiireid otsuseid, teisest küljest tuntakse muret tema suhtumise üle pikka aega stabiilsuse ja turvalisuse garantiideks olnud NATO ja Euroopa Liidu suhtes. Eesti jaoks on Euroopa Liidu ja NATOga liitumine olnud samm turvalisuse ja heaolu poole ning selge ja ainus valik lääne tsivilisatsiooni idapiiril.
Kui tsivilisatsioonide piirid on jäänud samaks, siis piirid tsivilisatsiooni sees on muutunud või muutumas. Kaubanduses on Eesti koos Euroopa Liiduga, NATOs on Eesti koos Ameerika Ühendriikide ja mõningate “heade” Euroopa riikidega, kes maksavad üle 2% SKPst kaitsekuludesse. Donald Trumpi surve tekitab maksvaid riike juurde. See, et Euroopa riikide kaitsevõime paraneb peaks ju meile meeldima.
Kuhu see segipööratud maailm siis liikuda võiks ja millise seisukoha me võtma peaksime?
Kui Trumpi tegevuste tagajärjel korraldub maailm ümber nii, et Euroopa on iseseisvam ja suudab seista ka enda lõunapiiride kaitsel, USA ei pea olema enam valvekoer Põhja-ja Lõuna-Korea vahel ja Lõuna-Hiina meres ning vabastab ressursse mujale (nagu kirjutas Siim Kallas), siis see võiks meile samuti sobida.
Kui Euroopa ja USA kaubandustollide tõttu tülli pööravad, ei sobi see meile aga mitte, sest tüli ühes valdkonnas võib levida tüliks ka teises valdkonnas ja see on hullemgi kui majandussurutis. Kuigi Trump “armastab Euroopa riike eraldi” siis Euroopa lahutamine tükkideks ei tundu Venemaa külje alt vaadates meeldiva perspektiivina. Nüüd sõltub Euroopa Liidu riikidest, kas neil on sisemist jõudu ja teineteisemõistmist, et olla jätkuvalt koos, aga vajadusel oma koosolemisvormi ka muuta või laguneda sisemise ja välimise surve all.
Kõike arvesse võttes tuleb Eestil olla analüütiline ja tähelepanelik, mõelda kastist väljas ja vajadusel pakkuda partneritele ise lahendusi. Meie füüsiline koht maailmas ei muutu ja oht idasuunalt jääb ikka peamiseks. See peab olema meie välispoliitilise maletamise fundamentaalne lähtealus.
Jälgigem siis tähelepanelikult ja rahulikult 11.-12. juulil toimuvat NATO tippkohtumist Brüsselis ja 16. juulil Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumist Helsingis.
