Tänavu suvel oma 29 sünnipäeva tähistava Res Publica kujunemine aatekaaslaste mõttekojast peaministri erakonnaks on Eesti lähiajaloo üks vähim adekvaatset käsitlust leidnud peatükke. Teises osas kirjutab Tõnis Kons, kuidas tegelikult uus erakond 2001. aastal sündis.
Kolmandad taasiseseisvumise järgsed Riigikogu valimised 1999. aastal tõid võimule tagasi läänemeelsete reformidega alustanud erakonnad ning Mart Laar moodustas oma teise valitsuse. Järgneva kahe aastaga sulas uue koalitsiooni toetus rahva hulgas kiirelt ning skandaalidest räsitud valitsus tundis end väsinuna. Eesootavatel, 2003. aasta valimistel terendas selgelt perspektiiv Edgar Savisaare juhitavast valitsusest ning Eestile bütsantsliku tagasikäigu andmisest. Samal ajal oli Eestis tärkamas kodanikuühiskond ning ühiskonnaelus soovis kaasa rääkida uus põlvkond liidreid ja eri valdkondade asjatundjaid.
Eesti idee- vähene ja tegus riik
Ühendus Res Publica nägi sellises õhkkonnas vajadust üha aktiivsemalt sekkuda Eesti avalikku poliitilisse debatti. Juba 1998. aasta mais olid 13 Res Publica liiget avaldanud palju vastukaja leidnud manifesti „Eesti idee – vähene ja tegus riik“, mis kutsus taaskäivitama vahepeal peatunud reforme, ergutama ettevõtlikust ja läbipaistvust riigijuhtimisel. Järgneval kahel aastal panustas ühendus aktiivselt nii programmitöösse kui üle-Eestilise organisatsiooni loomisse. Kui seni olid Res Publica programmidokumendid piirdunud maailmavaatelisi aluspõhimõtteid sõnastava manifesti, valimisteeside ja üksikavaldustega, siis nüüd võeti kavasse tervikliku poliitilise programmi koostamine. Uue programmi alusdokumendiks sai manifest „Vastus Eesti eest“ ning organisatsiooni kasvades osalesid uue poliitilise jõu programmi väljatöötamises sajad inimesed üle Eesti.
Tegevuskava 2000. aastaks seadis eesmärgiks Res Publica ümberkujundamise noorteorganisatsioonist poliitiliseks liikumiseks. Selleks algatati seniste klubide asemele piirkondade ja osakondade moodustamine, ühenduse organisatsiooni korrastamine ja büroo asutamine, Res Publica ideede aktiivsem tutvustamine meedias ning liikmeskonna kiire kasvatamine.
Tekkis parempoolne rahvapartei
Erakonnastumine oli nende otsuste loogiline jätk. Res Publica tõi Eesti poliitikasse Euroopa suurematele parempoolsetele erakondade omase rahvapartei mudeli ning seadis eesmärgiks laia ringi aktiivsete inimeste kaasamise poliitiliste valikute tegemisse. Paljud seniste erakondade liidrid olid rabatud, nähes Res Publica piirkonna üldkoosolekul arvukamat osavõttu kui nende endi erakonna üldkogul. Res Publica kiire kasv ning jõudmine kõikidesse Eesti nurkadesse võimaldas vastsündinud erakonnal seada juba oluliselt ambitsioonikamaid eesmärke – vähemalt 4000 liiget, 2002. aasta kohalike valimistel osalemine oma nimekirjaga 2/3 omavalitsustes ning Res Publica viimine 2003. aastal Riigikogusse suurima inimkeskset ja mittesotsialistlikku poliitikat edendava jõuna.
Eesti ei loovutanud end korruptantidele
Kümme aastat pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti teelahkmel – oli loodud formaalne raamistik demokraatia ja õigusriigi toimimiseks ning ellu olid viidud valulised reformid majanduse ümberhäälestamiseks plaanimajanduselt turumajandusele, kuid puudus demokraatliku ja kaasava poliitika traditsioon ning kodanikuühiskonna ja poliitilise eliidi konflikt oli jõudnud kriitilise piirini. Sarnasesse faasi jõudsid kõik meie saatusekaaslased Ida-Euroopas ning enamik neist ebaõnnestus, nagu näitab pilguheit Euroopa tänasele poliitilisele kaardile. Eestil õnnestus tookord vältida enamikus riikides toimunud tagasilööki, kus esmastele reformidele järgnes tagasipöördumine korruptiivse ja ringkäendusel põhineva süsteemi juurde.
Võtmerolli Eesti demokraatliku ning õigusriigile orienteeritud valiku kindlustamisel etendas Res Publica erakonnastumine. Meile on tagantjärele palju ette heidetud 2002. ja 2003. aasta valimiskampaaniates kasutatud sõnumeid, mis rõhutasid osalusdemokraatia ja korra maksma panemist konkreetse valdkonnapoliitilise fookuse asemel. Kuid just selles oli kümme aastat tagasi Eesti poliitika võtmeküsimus. Riigid, kes jätkasid turumajanduse kursil, kuid loobusid läbipaistva riigijuhtimise ning õiguskorra maksmapanekust, on tänaseks kaotanud pea igal rindel.
Res Publica erakonnastumiseni juhtinud tuumikule oli algusest peale selge, et demokraatliku õiguskorra toimimiseks on vaja tugevaid erakondi ning kodanikuühiskonna kaasamist poliitiliste valikute tegemisse. Tänases Eestis on see enesestmõistetav.
