Olin noor reporter. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aasta 20. augustil algasid peagi ka ulatuslikumad militaarõppused. Mul ei lähe iial meelest üks neist, kus Lõuna-Eestis olid käimas tavatult suured manöövrid. Just nimelt tavatult suured, sest need olid esmakordselt pilkupüüdvad. No kuulge. Mitte NSV Liidu relvajõudude sõdurid, vaid meie poisid tegutsesid. Ants Laaneotsa juhtimisel.
„Ahhaa, reporterid,“ ühmas Laaneots hetkel, kui olin pärast toonast suhteliselt tagasihoidlikku kadalippu temani jõudnud. „Te jääte alati hiljaks, sündmused on lõppenud,“ lajatas ta kohe seepeale. Aga ei olnud. Õppus ju jätkus. Ja hiljaksjäämisest polnud juttugi, sest kohalikud inimesed olid teada andnud vormikandjate liikumisest. Sealkohal jutt põhimõtteliselt lõppes. Mis siis, et teadsin, kus üksused paiknevad.
Aga austus oli suur. Kogemustega mees. Kaitsejõudude peastaabi ülem. Ju polegi lihtsurelikul tarvis rohkem teada, adusin toona. Teadmisega, et tegemist on vägeva väejuhiga. Kes saaks selles kahelda?
Aastad möödusid Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit arenesid muljetavaldavalt. 2006. aasta 16. novembril esitas toonane president Toomas Hendrik Ilves Laaneotsa kandidatuuri Eesti Kaitseväe juhataja ametikohale ning juba sama aasta 5. detsembril kinnitas Riigikogu Laaneotsa kaitseväe juhatajaks. Veel enam, Riigikogu võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt ei pea kaitseväe juhataja ametist tagasi astuma, kui saab 60-aastaseks, vaid tohib ametis olla oma viie aasta pikkuse ametiaja lõpuni. Seega juhtus nii, et Laaneotsa ametiaeg lõppes 5. detsembril 2011.
Hiilgav karjäär. Kas pole? Ega keegi selles kahtlegi. Mu viimane kokkupuude kindraliga oli aastal 2011 Kevadtormil. Sirgeselgne, konkreetne, napisõnaline. Just selline, millisena saab ette kujutada meest, kelle õlul on kogu riigi sõjaline kaitse. Kamraad.
Mis seob mind Laaneotsaga? Teenistus. Mina sõdurina, tema ohvitserina NSV Liidu relvajõududes. Mina vabatahtliku sõdurina, tema kõrgema ohvitserina Eesti kaitsejõududes. Minu minevik NSV Liidu relvajõududes jäi aastatesse 1988-1990, mil teenisin Odessas õhuväes. Ning need olid aastad, vastupidiselt tavakujutelmale, et „natsidest“ eestlasi põlati. Otse vastupidi. Väeosas, kus teenisin, oli 26 sõdurit ja ligi 50 ohvitseri, kellest pea kõik elasid kaasa Eesti püüdlustele vabaks saada.
Nüüd olen mõneti puntras. Ants, mina olen vaba. Minuga elasid aastatel 1988-1990 Eesti vabaduse nimel kaasa sõdurid ja ohvitserid Odessas. Küsimusega, „Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu?”, mis on nüüd küll tagasi võetud, aga mida ei saa kustutada, tulistas kindral Laaneots endale jalga. Ning mulle ja küllap ka paljudele teistele rindkeresse. Siiski, pelgalt 50-aastasena olen ma piisavalt tragi, et see haav paraneks. Head tervist, Ants.
