Kuigi kaine mõistus ütleb, et linnameedia eesmärk oleks justkui linnaelanike teavitamine ja informeerimine linnas toimuvast, siis Tallinna meedia on kasvanud üleriigiliseks propagandaimpeeriumiks, mis teenib linna valitseva Keskerakonna huve üle kogu Eesti.
Tallinn linna propagandakulud on jämedalt võttes ligi 6 miljon eurot aastas. Nii linna avalike suhete
eelarve kui Tallinna TV rahakott on sellel aastal läbi aegade suurimad – esimene neist 2,33 miljon
eurot ja teine 3,59 miljon eurot.
Linna trükimeedia
Vaatamata 2017. aastal Tallinna linnavolikogus vastu võetud revisjonkomisjoni aktile, mis pani
linnavalitsusele ette analüüsida linna häälekandjate Pealinna ja Stolitsa levitamise otstarbekust
väljaspool Tallinna piire, otsustas linnavalitsus linna ajalehtede levitamist üle Eesti siiski jätkata.
Tõsiasi on, et kahel ajalehel on üle ligi 30 000 tellijat väljaspool Tallinna ja nende levikulud
linnapiiridest väljapoole on ülikõrged. Kuigi linnavalitsus ei avalda ajalehtede viimaste aastate
levikulusid väljaspool linnapiire, siis 2015. aastal olid need ligi 300 000 eurot – see on pool lehtede
kogu levi maksumusest.
Veegi kõnekam fakt on, et ajalehtede eesti- ja venekeelne tiraaž kokku on 140 000 eksemplari, mis
teeb sellest ülekaalukalt suurima tiraažiga nädalalehe Eestis. Seda on kaks korda rohkem kui
suurimate erakätes olevate nädalalehtede Maalehe ja Eesti Ekspressi tiraažid kahepeale kokku.
Kui tohutule mahule lisada ka idaloogiline pool, saame Eesti kontekstis väga võimsa
propakandatööriista, mille mõju on raske alahinnata. Tuletame kasvõi meelde, et eelmiste kohalike
valimiste eel kirjutati tänasest linnavolikogu esimehest Mihhail Kõlvartist kokku 11 lugu, mis
peamiselt kõnelesid Mihhail Kõlvarti muredest Tallinnas elavate II Maailmasõja veteranide pärast. Ei
ole kahtlustki, et sellel oli oma roll mängida Mihhail Kõlvarti väga heas valimistulemuses. Kõlvart wi
olnud ainus Keskerakonna poliitik, kes suurtes mahtudes positiivseid meediakajastusi
munitsipaallehtedes nautis. Samas mulle ei meenu, et mõne teise erakonna poliitik oleks Pealinna
või Stolitsa veergudel vähegi arvestataval määral kõlapinda saanud.
Tallinna TV
Tallinna TV vajab eluspüsimiseks linnaeelarvest rohkem kui 3,5 miljonit eurot aastas, kuid samal ajal
toob reklaami müük kanalile sisse vaid mõnikümmend tuhat eurot. Eesti reklaamituru käibemahtusid
arvestades on see olematu tulu. Väike omatulu teebki kanali ülevalpidamise linnaeelarvest väga
kalliks.
Lisaks kõrgele kulubaasile on ka TTV puhul küsimusi tekitanud selle poliitiline sõltumatus. Poliitilise
kallutatuse hindamine on mõistagi mingil määral subjektiivne, kuid fakt, et alles hiljuti läbi viidud
Turu-uuringute AS-i küsitlusest selgub, et veerand inimestest peab kanalit poliitiliselt kallutatuks,
kõneleb enda eest.
Olgugi, et kanali vaatajate osakaal on vaid 1,1% teleauditooriumist (võrdluseks ETV-l on see 15,7%),
siis vaatamata sellele jõuab kanalist edastatav info mitmekümne tuhande inimesenu üle Eesti.
Kusjuures huvitav on see, et eelpool viidatud uuringust selgub ka, et 51 protsenti TTV regulaarsetest
vaatajatest elavad maa-asulas ja 20 protsenti väikelinnas või alevikus. Tallinnas on TTV regulaarseid
vaatajaid vaid 18 protsenti. Seega pole kahtlustki, et sarnaselt linna trükimeediale, ei piirdu ka
Tallinna TV mõju üksnes Tallinna elanikega.
Saadete ostmine PBK-lt
Tallinn ostab poole miljoni euro eest aastas saateid telekanalilt PBK telesaateid, põhjendades seda
vajadusega hoida vene inimesi kursis Tallinnas toimuvaga. Ka siin ei maksa unustada, et PBK ei ole
vaid tallinnapõhine telekanal, vaid seda vaadatakse ka mujal Eestis. Mõru maiku lisab kogu üritusele
tõsiasi, et kanalit on pidevalt süüdistatud Kremli-meelsuses. Muuhulgas Leedus on saanud telekanal
eetrikeelu, kuna eitati nõukogude sõjaväelaste tapatööd Vilniuses 1991. aasta 13. jaanuaril.
Arvestades, kui suur hulk vene valijaid valib just Keskerakonda, ei ole keeruline mõista, miks linn just
PBK-st nii suures mahus saateid ostab. Kui linnavalitsuse eesmärk oleks tõesti edastada venekeelsele
Tallinna elanikule vaid informatsiooni linnas toimuva kohta, siis kas selleks ei ole olemas mitte
soodsamaid ja mõistlikumaid viise?
Kas midagi on liikunud ka paremuse poole?
On küll! Viimastel valimistel me linnapildis enam linna raha eest ostetud plakateid trummi
põristavast linnapeast ja kitarri mängivast abilinnapeast või kümneid tuhandeid maksvast Ülemiste
vanakesest ei näinud. Samuti ei ole minu kõrvu jõudnud, et Valgas või mõnes muus linnas oleks
Tallinna raha eest valimisüritusi tehtud. Selle eest, et linna raha nii süüdimatult enam
valimiskampaaniaks ei kasutatud, tuleb linnavalitsust kindlasti tunnustada. Kas selle muutuse taga
on järelvalveorganite tõhusam töö või Taavi Aasa elutervem lähenemine – selle üle ma ise
spekuleerima ei hakkaks.
