Linnade, sealhulgas Tartu elujõulisus toetub nende majanduslikuks ja sotsiaalseks doonoriks olevatele maapiirkondadele. Aruteludes linnatranspordi ja autokasutuse üle jääb linna side seda ümbritseva regiooniga sageli tähelepanuta. Justkui eksisteeriks linn kogu muu inim- ja ökosüsteemi suhtes vaakumis.
Tartu kui Lõuna-Eesti suurima keskuse ning riigi haridusja teaduspealinna transpordistruktuuride kujundamisel sellist lühinägelikkust lubada ei saa. Siinsed ettevõtted ja asutused ning sotsiaalsed ja kultuurilised struktuurid on selleks teiste piirkondadega liialt läbi põimunud.
On Tartu enda huvides, et väljastpoolt autoga tulija pääseks kiiresti ja mugavalt ligi linnas asuvatele teenusepakkujatele. Need inimesed toovad Tartusse raha. Nende autodega liiguvad linna tööjõud ja tarbijad, toit ja muu eluks vajalik.
Linna ja maa sõltuvus on mõlemasuunaline: Tartu linn on planeeritud teenindama inimesi, kes tulevad siia mujalt. Võtame suurima näite – Tartu ülikooli kliinikum. Kogu Lõuna-Eestit teenindava keskhaigla transpordiühendus peab iga päev tagama tuhandete patsientide liikumisvõimaluse. Rääkimata kliinikumi personalist. Äärealadel elavatele inimestele on see elutähtis. Tartu ei saa endale lubada nende inimeste vajaduste ignoreerimist. See poleks ei mõistlik ega õiglane.
Kas reserveerime Tartu autoteed mittetartlastele?
Ühistranspordi võimalustel on piirid. Optimaalseks toimimiseks inimese vaates vajab see piisavat veosagedust, majanduse ja keskkonnahoiu vaates aga piisavat reisijate hulka. Väiksematest küladest (kasvõi siinsamas Elva vallas) Tartusse tööle sõitmiseks on isiklik auto kõige efektiivsem ja keskkonnasäästlikum sõiduvahend.
Maainimesel on eluliselt vaja pääseda autoga linna, et viia sinna oma ajud, musklid ning saada vastu kaupu, teenuseid, kultuuri ja tervishoidu.”
Küsimus linna ülekoormamisest autoliiklusega jääb alles, tahame või ei taha. Kuni selle reguleerimisvõimalust nähakse vaid kõigi autojuhtide üheviisilises ahistamises, takerdub arutelu küsimusse, kas autoga liikumine on iseenesest mugavus või vajadus. Ühest vastust siin aga ei ole, kuna olukorrad on väga erinevad.
Kirjandusliku liialdusena soovitan vahelduseks lõpetada jalgratta- ja autoteede vastandamise ning asuda vastandama hoopis elukohapõhiselt. Maainimesel on eluliselt vaja pääseda autoga linna, et viia sinna oma ajud, musklid ning saada vastu kaupu, teenuseid, kultuuri ja tervishoidu. Linnainimene saab asjad aetud ka ühissõiduki või jalgratta abil. Vana ja väsinud polariseerumise asendamine uuega võiks dispuuti uut värskust tuua.
Loomulikult on see näide ülepingutatud, aga kuskilt peab alustama, et Tartu linn demotoriseerimisega oma elusooni kinni ei kägistaks.
Artikkel ilmus ajalehes Tartu Postimees 24. aprillil 2024.
