Eesti kodanikel on kodus vähem isiklikke relvi kui meie naabritel. Imperialistlike ambitsioonidega Venemaa naabruses elamine tähendab, et peame olema valmis end ja meie riiki kaitsma. Milliseid muutuseid on vaja, küsis riigikogu liige Henn Põlluaas intervjuus vandeadvokaat Aku Sorainenilt.
Maailm on kahjuks täna olukorras, kus kõik riigid on ohustatud Vene agressioonist, eriti meie, Balti riigid, Soome ja Poola, kes me oleme Venemaa vahetus naabruses. Et me oleks suutelised vastu panema vaenlasele, agressioonile, siis riigikaitse on märksa laiapindsem, kui ka rahvas on suuteline osutama põhiseaduses ette nähtud omaalgatuslikku vastupanu. See puudutab isiklikke relvi, laskeoskusi ja nii edasi.
Kas me vajame ainult seaduse muutmist või ka üldiste hoiakute muutust?
Ma arvan, et me vajame mõlemat.
Kaitseväe juhataja andis pika intervjuu detsembris ja rõhutas seal, et kuigi nüüd on suured hanked käimas, ostetakse raskerelvastust ja laskemoona Eesti Kaitseväe jaoks, siis vähemalt sama oluline on kodanike kaitsetahe.
Kui ma hakkasin sinna süvenema, et kust kaitsetahe tuleb ja kui millised erinevused on täna Soome ja Eesti kodanike kaitsetahtes, siis sain kiiresti aru sellest, et Eestis on küllaltki kahjuks palju inimesi, kes mõtlevad, et sõja korral peaks kohe põgenema kuhugi välismaale. See tähendab, et paljudel inimestel ei ole enesekindlust, et Eesti, väike riik, saaks hakkama.
Üks kiire muutus selles asjas võiks olla seotud just nimelt relvaseadusega. Kuidas inimesi võiks aidata see, et nad õpiksid turvaliselt relva käsitsema. See annaks enesekindlust, oleks algus selleks, et omandada sõjalisi oskuseid.
Üks koht, kus võiks Eestis väga kiiresti muutusi teha: meil on väga vähe lasketiire. Sada aastat tagasi, aastal 1927, oli Eestis 1000 lasketiiru. Täna ainult 111. Miks nii vähe? Turvanõuded on väga kitsendavad, väga rängad. Turvanõudeid tuleks vähemalt ajutiste laskepaikade osas leevendada, et inimestel oleks kergem minna laskmist harrastama.
Ja teine oleks laskmise harrastamise üldine võimaldamine. Täna seda ei ole – peab olema jahimees, võistlussportlane või aktiivne kaitseliitlane, et saaks relvaloa. Aga lihtsalt minna harjutama laskmist ei ole täna seaduse järgi võimalik.
Mida võiks veel kiiremas korras muuta, on see, kuidas teha kindlaks, et relvad oleks terve mõistusega lojaalsete kodanike käes. Minu arvates tuleks siin mõelda vastupidisele tõenduskoormale. Et kui PPA arvab, et keegi võib olla kodanik, kes ei ole riigile lojaalne sõjaolukorras, siis temalt võetakse olemasolevad relvad ära ja keelatakse relvaloa omamine. See oleks pretsedenditu olukord, kus oleks vastupidine tõenduskoorem, et inimene peab tõendama oma lojaalsust riigile, et saada relvaluba, aga minu meelest oleks täna väga õigustatud.
Ja võib olla viimane kiire muudatus võiks olla padrunikoguste suurendamine. Me nägime, kui Ukrainas algas sõda, said kohe teatud padrunikaliibrid poodides otsa, sest inimesed hakkasid neid varuma.
Padrunid said otsa isegi Eesti relvapoodidest.
Jah, täpselt. Tänasel päeval on lubatud kodus omada ainult 250 padrunit. Ja kui need saavad poest otsa, siis sellise kogusega ei ole inimesest kahjuks väga suurt kasu riigikaitses.
On inimesi, kes on täiesti kategooriliselt relvade vastu ja väidavad, et relvad on ohtlikud. Kas relvad on ikka ohtlikud? Tegelikult ju kõige rohkem mõrvu-tapmisi sooritatakse kõige lihtsama kööginoaga. Ohtlik on alati inimene, kelle käes relv on.
Minu meelest justnimelt see, kui inimestel on laskeoskused ja -teadmised, nad tunnevad seda ohutust, nad on ise proovinud lasta, siis see peaks neid hoiakuid muutma.
Võrreldes teiste Balti riikidega, võrreldes Soomega on ju Eestis kõige vähem isiklikke relvi. Me oleme selles mõttes ühiskonnana, inimestena kõige kaitsetumad. Kuidas neid hoiakuid võiks muuta, et inimesed saaksid aru, et relvad iseenesest ei ole ohtlikud, relvadega kaitstakse ennast, tehakse sporti ja nii edasi. Mis sa välja pakuksid?
No siin on kahtlemata hoiakute muutus. Eestlastel on olemas väga edukas kogemus: tegime laulva revolutsiooni. Ja tänane suund ei mitte ainult Eestis, vaid laiemal lääneriikides on olnud võimalikult patsifismlik, et ühiskonnas ei ole relvi vaja. Selline suundumus on olnud Euroopas kaua.
Lääne-Euroopas saan ma sellest veel aru, kuna seal on professionaalne sõjavägi ja seal ei olegi rahval vaja relvi. Aga Eestile on see väga halb näide. Me oleme suure Venemaa piiririik, samamoodi teised Baltimaad, samamoodi Soome. Meie ei saa võtta üle Lääne-Euroopa kaitsemudelit, kus professionaalne sõjavägi kaitseb meid. See kaitsmine on kõikide kodanike õigus ja kohustus. Ja kahtlemata põhiline sõjaline kohustus on seotud relvadega. See on kõige kergem viis õppida oma riiki kaitsma ja saada enesekindlust, et inimene saab midagi ära teha – õppida turvaliselt laskma.
Selline hoiakute muutus oleks Eestis vaja läbi viia. Ma saan aru, et see on väga pikk protsess, aga seda saaks alustada juba koolides, luues sinna õhupüsside lasketiirud ja andes lastele võimalus hakata harjutama.
Just nimelt, et inimestel oleks võimalus saada seda kogemust juba varem ja kõigil, mitte ainult neil, kes ajateenistuse läbivad.
Aga isiklike relvade olemasolu tähtsust näitab väga hästi see, et 1941. aastal, kui venelased Eesti okupeerisid, siis esimese käsuna anti korraldus korjata eraisikute käest relvad ära, keelata erarelvade omamine. See näitab ju, et nad kardavad seda. See on üks okas meie kaitsevõimes; siil, mida vaenlane kardab – relvastatud rahvast. Ma väga loodan, et meil ei lähe seda vaja, aga kui läheb, siis peaksime valmis olema.
Rahva turvalisus tuleneb sellest, et rahvas on enesekindel, isamaaline ja valmis oma riiki kaitsma. Selline riik ja rahvas tunneb end turvaliselt.
Sel teemal on mitu tahku ja relvadest rääkimine on ainult üks osa tervikust – aga siiski oluline osa.
