Mart Maastiku kõne Riigikogus 23. aprillil 2026 Eesti põllumajanduse hetkeseisu kohta.
Regionaal- ja põllumajandusminister tegi päris pika ettekande ja rääkis palju sellest, mida ettevõtjad võiks teha, mida peaks tegema ja kuidas peaks väärindama ka toiduainetööstuses kaupu. Ma oleks tahtnud rohkem kuulata seda, mida valitsus planeerib teha selleks, et põllumajandust paremini toetada, mitte loengut, mida ettevõtja peab tegema.
Aga räägime nendest toetustest, mis Euroopa Liidust tulevad ja mida Eesti riik kaasrahastab. Minu arust on täiesti vale rääkida toetustest põllumajanduses. Sellepärast, et pigem on see kompensatsioon ühiskonna poolt vastu võetud nõuete leevendamiseks. Kui me võrdleme maailma konkurentsis erinevaid maid, kuidas seal tootmine käib, siis selliseid nõudeid ja piiranguid nagu Euroopa Liidus on päris keeruline mujalt leida.
See tähendab seda, et me konkurentsis oleme juba eos teinud oma tööstuse kallimaks. On ka arusaadavaid põhjusi, nagu keskkonnateemad. Ent on ka mõttetut bürokraatiat, millest ma siin praegu pikemalt rääkima ei hakka.
Samas, kui me vaatame seda, et nüüd tahetakse Mercosuri maadega teha lepinguid, kus on tunduvalt odavam tootmine, esiteks juba klimaatilistest ilmastikutingimustest lähtuvalt, aga ka ei ole seal taolisi rangeid kontrolle. Minister siin mainis antibiootikume, mida paratamatult loomadel tuleb kasutada kas vaktsineerimiseks või nende ravimiseks. Me ei tea, mis seal kolmanda maailma riikides toimub.
Meil tahetakse loomade veole panna uusi piiranguid. Ma ise tegelen lihaveisekasvatusega ja olen väga hästi kursis. Elusloomade vedu iseenesest on tõesti loomadele kurnav, kuid arusaadavalt ei taha ükski ostja viia looma lõpuks sinna sihtkohta, kus ta peaks saavutama oma täiskaalu, kus teda müügiks nuumatakse nii, et ta teel sureks. Igal juhul on ta huvitatud sellest, et see loom oleks hästi hoitud sellel veoajal.
Nüüd uute piirangutega tahetakse loomi maha laadida, vahepeal kuhugi hotellidesse sisuliselt panna, mis jälle järjekordselt tekitab kulusid. Loomad pannakse kuhugi maha ja nad peavad seal jalutama ja natuke neid siis seal söödetakse. See teeb kõik selle hinna niivõrd kalliks, et me ei ole lihtsalt konkurentsivõimelised.
Kui rääkida loomade heaolust ja näiteks ka puurikanadest, siis sotsiaaldemokraadid olid väga mures. Kõik me oleme mures tegelikult. Loomulikult, loomade heaolu on oluline. Küsimus ei ole ju selles, kas me tahaksime loobuda mingist nõudest või mitte, vaid see on ikka ja jälle konkurentsiküsimus. Kui meile mujalt tulevad sisse odavamad munad, kui me ise suudame toota, siis meil on kaks varianti: kas me teeme samamoodi kui mujal või siis peame hakkama kompenseerima. Kui me kompenseerime, see tähendab jälle järjekordselt, et see raha tuleb kuskilt eelarvest ja me maksame tegelikult maksumaksjatena selle ikka kinni.
Näiteks veeseadusest tuleb väga palju piiranguid, mis on ka arusaadav. Selle jaoks ei tohiks loomad talvel karjamaal olla, sest põhjavette võib sattuda nende virtsast tekkinud mingisugust reostust. Argentinas võib-olla üldse pole selliseid asju nagu laudad, loomad on lihtsalt kogu aeg kusagil lageda taeva all. Ja tegelikult ka Eestis varem on nad nii olnud. Kui neid hajutatult hoida, siis põhimõtteliselt ei riku see põhjavett.
Küll aga seavad need piirangud tohutu nõude, et me peame ehitama välja laudad. Betoon, kuhu ettevõtja peab oma raha panema, moodustab põllumajanduses kuludest väga suure osa. Ja selle peale on väga keeruline saada laenu. Pangad nõuavad eraldi garantiisid, sest ettevõtted ei ole likviidsed. Kui põllumajandus peaks hääbuma, siis selle laudaga ei ole pärast midagi peale hakata. Nii et väga palju muresid on sellega seoses.
Kui rääkida toidujulgeolekust, siis kõige tähtsam ongi see, et meil endil tootmine siin säiliks. Meie riik peaks tegema vastavaid pingutusi selle nimel. Ma enne küsisin ka ministri käest, et kui siin sees on niisugune teema, et rahastatakse kliimameetmeid põllumajanduse rahastuse alt, siis ma ei saa hästi aru, kuidas põllumajandus saab päästa kliimat.
Toidujulgeolek algabki sellest, et kui meil on olemas mingi rahastus, siis see raha läheks põllumajandusse või nendele tootjatele, kes tegelevad toiduainetööstusega, mitte ei läheks jälle järjekordsele maailmapäästmisele. See on üks olulisimaid punkte selle asja juures.
Võtame näite koroonakriisi ajast, kui Poola ja paljud teised riigid panid oma piirid täiesti kinni. Meil ei pruugigi olla enam kusagilt sööki juurde tellida ega ole ka oma toodangut kuhugi viia. Need näited on olemas. Mul on hea meel, et tegelikult sellel teemal juba ministeeriumis arutatakse.
Väga suur probleem on minu arvates põllumaadega. Meil istutatakse sinna mitte taimi, vaid päikesepaneele. Ja siis ollakse väga uhked, et taastuvenergia tootmine on ääretult tore, ja tuuakse näide, kuidas Ristil on kümned hektarid planeeritud päikesepaneele täis toppida. See ei ole hea! See ei ole õige lahendus. Meil on endal vaja mõelda just nimelt toidujulgeoleku peale.
Nii et regionaalpoliitika ja põllumajanduspoliitika on ääretult olulised. Loodame, et meie ministeerium ja meie noor minister selle asjaga tõhusalt tegutsevad. Me väga tahaks ikkagi kuulda ja teada, mis saab sellest poolest miljardist, mis meile Euroopa Liidust juurde tuleb. Vaat see oleks oluline olnud täna meil siin ette lugeda, et kuhu see raha läheb. See oleks diskussioon.
Kui minister lubas, et ta võib selle saata – see on väga mahukas tekst –, siis mina olen küll väga huvitatud. See ongi kõige olulisem tegelikult selle asja juures, et see raha liiguks õigesse kohta. Aitäh!
