Andres Metsoja artikkel, mis ilmus lühendatud kujul esmakordselt Maalehes 9. märtsil 2025.
Viimased kaks aastat on möödunud nii kiiresti ja tormiliselt, nii Eesti elus kui ka kahjuks meie ümbruses, et 2023 kevadel kõlanud häirekellu ei kipu enam mäletamagi. Selle pärast on paslik alustada meenutusega hoiatusest, mis kõlas tänase valitsuskoalitsiooni ametisse asumisel: kesskonnaministeeriumi asemel ülilaia haardega kliimaministeeriumi loomine toob kaasa olukorra, kus otsustamise protsess muutub läbipaistmatuks ja üks ministeerium peab ellu viima oma sisult vastuolulisi otsuseid.
Need hoiatused, et varasemalt ministeeriumide vahel toimunud ja seeläbi avalikuks saanud kooskõlastused muutuvad ühe asutuse varjatud sisedokumentideks, kõlasid kurtidele kõrvadele. Selle asemel ilmus mullu Riigikantselei tellimusel ja Balti Uuringute Instituudi läbi viidud aruanne, kus sõnastati muudatuse eesmärk:
„Eestis 2023. aastal läbi viidud ministeeriumite ümberkorraldamisel oli kaks keskset eesmärki: juhtida tulemuslikumalt ja saavutada seeläbi tõhusamalt poliitilisi eesmärke (ennekõike rohepööre ja rohereform ning võitlemine regionaalse ebavõrdsusega) ning ühtlasi vältida ministeeriumite kapseldumist ehk niiöelda silotornistumist.“
Kuigi viidatud aruanne keskendub suuresti ministeeriumide vahel toimunud muudatuste mõjule ministeeriumide sisekliimale ja töötajatele, lähtub selle tekstist ka olulist mõtteainet poliitika kujundamisel. Nii tajusid ministeeriumide töötajad, et senine töökorraldus keerati pea peale tuginemata ühelegi analüüsile selle vajadusest. „Kui tippjuhtide jaoks on olnud tegemist pigem „teeme ära“ tööülesandega, siis spetsialistidele on tegemist olnud suures osas arusaamatu, hämara eesmärgi ja motivatsiooni kärpiva välkmuutusega,“ seisab aruandes.
Riigikohtu sõnumit ei kuulata
Meeletust segadusest meretuuleparkide rajamisel on meedias viimastel nädalatel kirjutatud palju: ühel hetkel on 2,6 miljardit toetuseks vältimatu, siis tõmmatakse sellele aga järsku pidurit otsitud vabandusega ühest peagi avatavast Euroopa Liidu programmist. Mis tegelikult valitsuse suletud uste taga toimub, jääb avalikkusele saladuseks.
Mina keskendun edasi aga konkreetse näite põhjal hoopis maismaatuulele: kuidas mammutministeerium töötab ise aktiivselt vastu seadusesse kirjutatud eesmärkidele – sealjuures ise kurtes, et maismaaparke ei arendata piisava edukusega.
Pärnumaale, Lavassaarde kavandatavate tuuleparkide saaga on kestnud 10 aastat. 2021. aastal võttis Riigikohus selle osas vastu märgilise otsuse: „Tuuleenergia arendamise kasuks räägib oluline avalik huvi ja nii riigiasutustel kui ka kohalikul omavalitsusel tuleb teha mõistlikke pingutusi selle nimel, et planeeringutes kavandatud tuulepargi rajamine oleks võimalik.“
On oluline ära märkida, et tol hetkel vaidlesid tuulepargi tuleviku üle arendajad ning turbakaevandajad. Riigi poolt vaatles asja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle alla toona energeetika kuulus. Eesmärk oli leida talupojamõistusega lahendus, kus hundid saaksid sööduks ja lambad jääksid terveks. Selle tarbeks muudeti isegi seadust: lubades turba väljakaeve ja selle asendamise muu pinnasega, et võimaldada turbamaardlates tuuleparkide rajamist. Minule teadaolevalt, just sellist lähenemist kasutades on plaanis rajada Tootsi-Sopi tuulepargi laiendust ootavad täiendavad kümmekond tuulikut.
Samas vaates kajastas tuuleenergia tulevikku ka 2021. aastal kehtestatud üleriigiline planeering Eesti 2030+: „Maismaal tuleb tuulikuparkide rajamiseks kasutada eelkõige endisi kaevandusalasid, muid aktiivsest inimkasutusest väljapoole jäävaid alasid ja kohti, mis võimaldavad tuuleenergia kasutamist integreeritud lahendustes. Maismaal tuleb valdavalt eelistada väiksemate ja keskmise suurusega tuulikuparkide (kuni 20 tuulikut) rajamist, mis võimaldab energiatootmist ja toodangu ajalist kõikumist paremini hajutada.“
Kui energeetikavaldkond liikus kliimaministeeriumi alla, hukkusid nii lambad kui ka hundid.
Senised pargid tehtud turutingimustel
Aususe huvides tuleb märkida, et Lavassaare soo taastamisprojekt algas 2022. aastal, kui seda eest vedava Eestimaa Looduse Fondi eest vastutas veel toonane keskkonnaministeerium. Kuid ELFi märgalade programmi juht Jüri-Ott Salm tõdes toona Pärnu Postimehes, et vanadele turbaväljadele looduskaitsealade loomine pole tingimata eesmärk, sest maad saab kasutada ka teisiti. „Üks võimalus selleks on näiteks tuule- või päikeseparkide rajamine. Kui taastamise kõrvalt saab rohe-eesmärkegi täita, siis on see Salmi sõnutsi juba väga hästi,“ seisab toonases artiklis.
Lavassaare turbamaardlale anti taastuvenergeetika siht juba 2009. aastal algatatud ning 2013 lõpul jõustatud Pärnu maakonna tuuleparkide teemaplaneeringuga. Avaliku planeeringuprotsessi ja kaalutlemise käigus selgitati välja maa-alad (elektrituulikute arenduspiirkonnad koos arendusaladega), kuhu elektrituulikute rajamine on põhimõtteliselt võimalik ja otstarbekas.
Just selle dokument on loonud eeldused viimaste Pärnumaal asuvate Saarde tuulepargi (võimsusega 39MW, ehitusmaksumus 60 miljonit eurot) ja Tootsi-Sopi hübriidpargi (255 MW tuulepark ja 74MW päiksepark, maksumusega 350 miljonit eurot) valmimiseks. Kusjuures mõlemad ettevõtted, nii Utilitas kui ka Enefit Green, on arendanud parke turutingimustel, sisuliselt ilma riigipoolsete toetuseta.
Järgmise tööstusliku mastaapse tootmisalana oleks mõistlik liikuda edasi just Lavassaare arendusalaga. Ometi on seal kopp löödud maasse ala üleujutamiseks ning Põhja-Pärnumaa koostatavast üldplaneeringust ala taastuvenergeetika alana koguni välja jäetud.
Valesti seatud prioriteet toob kaose
Juba ligi aasta tagasi kutsusin omavalitsuse esindajad ning Keskkonnaameti ja ministeeriumi esindajad Riigikokku, et saada asjas selgust. Kuidas saab olla nõnda, et taastuvenergeetika, kui riigi kõrgendatud avaliku huvi objekt ning avalikkusega kokkulepitud arendusala on saanud planeeringuväliselt hoopis uue juhtfunktsiooni? Olgu lisatud, et tänaseni maakonnaplaneeringuga kehtestatu on seadusandlusest tulenev kohustus, mis tuleb kanda valla üldplaneeringusse ning Põhja-Pärnumaa üldplaneering kehtib.
Kohtumisel viidati sisuliselt samadele välistavatele tingimustele, mis seostuvad nö sohu ehitamise raskendavatele asjaoludele, ornitoloogide linnustiku uuringule, mis sisuliselt välistas kogu maismaatuulikute rajamise ning mille Keskkonnaamet tagasi lükkas. Jõuti ka arusaamisele, et tegelikult ala üleujutamine ning taastuvenergeetika tootmisalana kasutamine teineteist ei välista
Tänaseks on kliimaministeeriumi juhtimise all läinud Lavassaares käima soo taastamise protsess vanas turbamaardlas, 1300 hektaril. Ainuüksi selle projekti kulu on ligi miljon eurot. Tegelikke kulusid on hinnata keeruline, sest menetluses oleva Põhja-Pärnumaa tuuleparkide eriplaneeringu kohaselt on võimalik tuulepargi rajamine taastatava ala kõrval asuvale Maima rabale ning põllumaale.
Paradoksaalselt on aga riik oma strateegilised huvid koostöös omavalitsusega juhtinud olukorda, kus üleriigilise arengukavaga seatud eesmärkide täitmine oluliselt hägustub. Seaduse jõuga kehtestatud avalik kõrgendatud huvi taastuvenergeetika suunal kõmiseb kui tühi tünn. Planeeringute virrvarris tühistatakse maakonnaülesed seadustatud ja jõustatud kokkulepped ning loodetakse omavalitsuste algatatud eriplaneeringu menetlustele, millede jõustamine tekkinud kaoses võib jääda luhtunud pingutuseks. Turuosaliste segadus riiklike toetusmeetmete virrvarris viitab aga veelkord Konjunktuuri instituudi poolt majandussektori peamisele probleemile: õigusselguse puudumisele.
Sellise käitumise alge on sõnastatud eelmainitud uuringuaruandes: poliitilisteks prioriteetideks on seatud „ennekõike rohepööre ja rohereform“. Valesti seatud lähteülesande puhul läheb kiiva ka lõpptulemus, sest riiklikku energiapoliitikat veetakse ideoloogilistel kaalutlustel, mitte ei võeta eesmärgiks Eesti inimestele ja ettevõtetele pikaaegselt planeeritava soodsa elektrihinna ning varustuskindluse tagamine.
