Eesti folkloori võiks tekkida uus ütlus – suitseb nagu sotsi suu.
See mõte tekkis mul pärast Vilja Kiisleri intervjuud terviseminister Riina Sikkutiga, kes seekord riiklike eriarstide visiiditasu tõstmise plaani kaitses argumentidega, mida sotsid siiani on kasutanud eratervishoiu nüpeldamiseks ja ignoreerimiseks.
Nimelt teatas Sikkut, et kui patsiendilt küsida suuremat visiiditasu, siis pidavat ta ka rohkem mõtlema selle üle, kas seda visiiti ikka niiväga vaja on. Plaanimajanduse poole pürgiva erakonna esindajalt on see julge avaldus, sest teatavasti pärsib isiklik otsustusõigus plaanimajanduslikku düstoopiat. Nüüd aga siis hoopiski nõnnamoodi!
Eriarsti poole pöördumine pole sageli inimese enda otsus
Alustame kõigepealt sellest, et enamjaolt ei ole eriarsti juurde pöördumine mitte inimese enda, vaid perearsti vajaduspõhine otsus: saatekirjata saab aja panna vaid günekoloogi, naha-suguhaiguste arsti, silmaarsti ja psühhiaatri juurde. Kui kopsuhaige tahab pääseda pulmonoloogi või südamehaige kardioloogi vastuvõtule, peab tal olema olemas perearsti saatekiri.
Need eriarstid, kelle juurde saab saatekirjata, on selles nimekirjas põhjusega: inimesel on kergem pöörduda oma murega otse psühhiaatri juurde, jättes vahele oma mure kurtmise perearstile. Ka naha- ja suguhaigused on valdkond, kus inimene ületab vastuvõtule minnes sageli teatud vaimse piinlikkuse barjääri. Olgugi et selliseks häbitundeks pole põhjust, on siinkohal otsepöördumise võimalus oluline nii inimese enda tervise kui ühiskonna toimivuse seisukohalt.
Paulusest sai Saulus?
Samas on sotsiaaldemokraadid aastaid rünnanud eratervishoidu just selle argumendiga, nagu võimaldaks kallima visiiditasuga eratervishoid arsti juurde jõuda ka neil inimestel, kellel selleks tegelikku vajadust pole.
Sotsiaaldemokraat ja endine sotsiaalminister Tanel Kiik ütles selle aasta 19. märtsil saadetud sotsiaaldemokraatide pressiteates, et ravikindlustuse laialdane levik süvendab ebavõrdsust arstiabi kättesaadavuses. «Raviteenusele saamise kiirus sõltub kindlustuse olemasolust, mitte patsiendi vajadustest. Riigi roll ja kohustus on tagada solidaarse tervishoiusüsteemi toimimine,» ründas Kiik pressiteates eratervishoidu.
Teisisõnu – sotside arvates ei pöördu tasulise eraarsti juurde mitte hädas abivajajad, vaid ärevuses kodanikud, kelle lemmiktegevuseks on sajaeuroste kulutamine ja arstikabineti uste paugutamine ning kes seeläbi imevad meie hiilgavast tervishoiusüsteemist elumahlad välja.
Samas leidis Kiislerile visiiditasu tõusu põhjendav Sikkut, et inimeselt tulebki eriarsti juurde saamiseks küsida rohkem raha, sest siis läheb ta arsti juurde ainult siis, kui ta päriselt ja tõsiselt midagi viga on. Ehk kui inimene RIIKLIKU teenuse eest rohkem maksab, siis suhtub ta sellesse ka suurema lugupidamisega.
Sotsiaaldemokraadi suust on sellist avaldust kuulda veidi skisofreeniline. Kui Kiik kuulutas veel selle aasta märtsis, et «tervishoid on inimõigus, mis ei tohi kunagi muutuda jõukate privileegiks», siis Sikkuti sõnul ei tohiks seda va tervishoidu nii kergekäeliselt ikkagi jagada. Jääb üle vaid järeldada, et sotside jaoks on mõned inimõigused sellised, mille kasutamise eest peab maksma või veel rohkem maksma.
Pensionisüsteem võib olla erakätes, tervishoid ei või?
On selge, et tervishoiu toimimiseks peab sinna suunama raha. Milline osa tuleb sotsiaal- ja tulumaksu kaudu, milline vajaduspõhise visiiditasu kaudu, on otsustamise küsimus. On selge, et vananeva rahvastikuga riigis (olgu mainitud, et selle üheks põhjuseks on praeguse koalitsiooni perevaenulik poliitika) jääb tulevikus maksumaksjaid vähemaks, samas tekib vanu ja tervishoiuteenuseid vajavaid inimesi juurde. Süsteem kallineb ning selle käimas hoidmiseks peab kas sinna rohkem raha suunama, praeguse korralduse ümber hindama ja seda reformima või kasutama kombineeritud variante era- ja avalik-õiguslikest lahendustest.
On äärmiselt silmakirjalik ja veider väita, et kui riiklikus tervishoius küsitakse patsiendilt suuremat visiiditasu, siis korrastab see turgu. Ja samal ajal rääkida, et kui inimene pöördub viimases hädas enda raha (mitte tervisekassa vahendeid) kasutades erameditsiini poole (kuna avalik-õiguslik pole kättesaadav), siis tuleb talle käsi ette panna, sest patsiendi puhul on tegemist meie tervishoiuressursi raiskaja ja arsti puhul alusetu rikastujaga. Mis siis, et tegelikkuses on eratervishoius kulu ja hinnakiri riiklikuga võrreldes pea sama, kuid eraarsti juurde pöördumisel katab patsient ka selle osa, mille eest riiklikus süsteemis tasuks tervisekassa.
Sotsid miskipärast ei taha meenutada tülikaid fakte, et tegelikult on ka perearstid ja suurhaiglad Eestis eraõiguslikud – mis siis, et neid rahastab tervisekassa, sh maksab kinni nende kenakesed kasumid. Paljud ei tea, et SA Tartu Ülikooli Kliinikum konsolideeritud kasum oli 2023. a koguni 14,3 miljonit eurot, PERHil neli miljonit. See peegeldab meie tervishoiukorralduse läbipaistmatust ning ebaefektiivsust. Olen korduvalt märkinud, et esimese asjana vajab Eesti riik tervishoiusüsteemi sõltumatut auditit, et tuvastada, kus peitub ebaefektiivsus ja raiskamine.
Lisaks eelnevale jääb arusaamatuks, et kui riigi pidevalt langevat võimet maksta pensione kompenseeritakse inimeste suunamisega teise ja kolmandasse erainvestorite käes olevatesse pensionisammastesse, siis erakapitalil põhineva ravikindlustuse ja eratervishoiu arengut peetakse ohtlikuks. Paraku tuleb (sarnaselt pensionisüsteemile) mingil hetkel piir ette ka riikliku tervishoiu võimekusele. Õigemini, on juba tulnud. Ja seepärast oleks hea, kui inimestel oleks alternatiivina oma tervishoiu «teine või kolmas sammas» soovi korral võtta.
Üks on selge – me ei tohi mingil juhul minna sotside plaanimajanduslikku teed, mille tulemuseks on nuumatud ametiasutused, läbipaistmatu riiklik tervishoid, kõrged maksud ja visiiditasud ning vaene ja haige kodanik.
