Isamaa esimehe Urmas Reinsalu kõne Riigikogus 20. novembril 2024 hääleõiguse küsimuses põhiseaduse muutmise seaduseelnõu menetlemisel.
Hea Eesti rahvas! Lugupeetud rahvaesindus! Kriitilistel hetkedel vaatavad Eesti inimesed selle hoone poole küsimusega, kas me suudame langetada otsuse, mis on sisulise kvaliteediga ja vastab Eesti huvidele, ka pikemas vaates meie rahvuslikele ja julgeolekuhuvidele.
Mul on hea meel, et käsitledes tervikuna neid mõlemat põhiseaduse muutmise algatust, on Eesti rahvaesindus ja välja arvatud üks erakond, kõik poliitilised jõud aktsepteerinud Isamaa ettepaneku paradigma, mis oli ajendatud 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulisest agressioonist Ukraina vastu.
Me ei kõnele siin Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamisest agressiooni ajal, nii nagu kolm valitsusparteid välja pakkusid pärast koalitsioonilepingu sõlmimist 2023. aasta kevadel, vaid me oleme saavutanud olulise lähtekoha: määratleda positiivselt see isikute ring, kes Eesti Vabariigis teostab võimu kohalikel valimistel läbi valimisõiguse.
Teine küsimus – põhimõttelise kaaluga küsimus – on, et me selles loogikas oleme leidnud ka ühisosa juriidilises poleemikas, kas selleks on vaja põhiseadust muuta või mitte. Asjakohane on langetada see otsus sellisel moel, mis annab maksimaalse õiguskindluse Eestile, Eesti õiguskorrale, ka silmas pidades järgmise aasta kohalikke valimisi.
Isamaa põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on kantud sellest vaimust, et otsida ühisosa. Ka see kahepoolsete lepingute idee, mida me pakkusime välja oma eelnõus, tulenes just nimelt meiepoolsest tähelepanelikust koalitsiooniparteide kuulamisest, kuidas lahendada küsimus, mis võib puudutada mitmeid meie liitlasriike. Me oleme avatud ühisosa otsimiseks ja ei ole kinni tehnilises lahenduses, kuid meie eesmärk on saavutada siin saalis sisuline kvaliteet, mis vastab Eesti huvidele.
Kahjuks tuleb tunnistada, et nii nagu me oleme rõõmsad, et me oleme võtnud selle Isamaa ette pandud paradigma väga pika poleemika järel parlamendis, rahvaesinduses praegu arutelus omaks, on tegelikult koalitsiooniparteid jätkuvalt sotsiaaldemokraatide pantvangis. See on kestnud juba kaks ja pool aastat.
Pantvangikriis eksisteeris, nagu härra Kaljulaid osutas, juba siis, kui Isamaa pani ette selle küsimuse lahendada 2022. aastal koalitsiooni muutmisel. Siis saavutasime sotsiaaldemokraatide vastuseisust hoolimata täielikult eestikeelesele haridusele ülemineku, kuid valimisõiguse küsimus jäi õhku selles pantvangikriisiolukorras, nii nagu seda ei suudetud koalitsioonis realiseerida ka sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu ka Kaja Kallase valitsuses. Nüüd lõpuks on ka Eesti avalikkuse survel sotsiaaldemokraadid taandumas, kuid need taandumislahingud näevad välja sellised, et nad samm-sammult taandumisel. Kui nende uus punane liin on ka kodakondsuseta isikute valimisõiguse määratlemine põhiseaduse tasemel, siis Isamaa vaade on selline, et Eesti parlament ei pea võtma mõõdupuuks sotsiaaldemokraatide käsitlust Eesti rahvuslikest huvidest. Vastupidi, meie üleskutse koalitsiooniparteidele on lahti lasta sellest kokkuleppest ja mitte käsitleda ennast sellega seotud olevana. See võimaldab saavutada põhiseaduse muutmisel sisulise kvaliteedi, objektiivsed argumendid, mis räägivad, et meile riigina on mõistlik määratleda kitsam isikute ring, Eesti kodanikud, valimisõigust teostavana. See kõneleb ka sellest, et ei ole mõtet – seda samadel põhjustel, miks me näeme, et Vene kodanike valimisõiguse küsimus peaks olema piiratud – määratleda nendesamade argumentidega ka kodakondsuseta isikute õiguslikku staatust.
Ning ma juhin tähelepanu, et siin ka eelmise eelnõu esindaja tegelikkuses ei suutnud vastata küsimusele, miks soovitakse kodakondsuseta isikute valimisõiguse põhiseaduse tasemel andmisel säilitada valimisõigus põhiseaduse tasemel ka isikutele, kellelt on ära võetud Eesti kodakondsus seoses valeandmete esitamisega, kuid kes on oma õiguslikult staatuselt kodakondsuseta isikud.
Meil on mõtet teha sisulise kvaliteediga otsus ja see peab olema siit, Eesti rahvaesinduse saalist teade Eestile. Isamaa on pakkunud välja oma käsitluse. Mul on hea meel, et rida parlamendiliikmeid on seda toetanud. Lähema aja jooksul panustame tugevalt argumenteeritult sisulise lahenduse saavutamisse, sisulise lahenduse saavutamisse.
Me oleme selle teemaga tegelenud mitmes perspektiivis, muu hulgas on mul hea meel, et Tallinna koalitsioonilepingus – mis leidis palju kriitikat, et miks Isamaa Tallinna koalitsiooniläbirääkimistel toob selle teema lauale – saavutasime sotsiaaldemokraatide vastasseisu selgroo murdmise. Sotsiaaldemokraadid olid sunnitud selles koalitsioonilepingus tõdema, et nad ei vastusta põhiseaduse muutmist.
Mind kritiseeriti, et Isamaa tegeleb Tallinna läbirääkimistel kohaliku volikogu valimisõiguse küsimusega, mis ei ole otsekui kohaliku omavalitsuse teema. Nüüd olen ma üllatunud, et ametis olev Tallinna linnapea millegi muuga, mulle tundub, linna juhtimisel ei tegele kui Vene kodanike valimisõiguse probleemiga. On muutunud selle eksperdiks, nii söögi alla kui söögi peale.
Hea parlament! Kriitilistel aegadel me oleme suutnud langetada tõsiseid otsuseid meile eelnenud rahvaesinduse liikmete põlvkonnas. Katsume nende suutlikkusest juhinduda. On mingid asjad, mille puhul tuleb nentida, et kui nüüd, selles sõja seniidis, me ei suuda neid otsuseid langetada, nagu see oli eesti keelele üleminek, nagu see oli okupatsioonimonumentide kõrvaldamine, nagu seda on praegu põhiseaduse muutmine, signaalina, keda me peame vajalikuks rahvaesindusena ka võimu teostamas kohalike valimiste hääleõiguse kaudu, siis need otsused jäävadki langetamata.
Kasutagem seda aega! Isamaa panustab sellesse töösse ja kutsub üles lahutama seda arutelu päevapoliitilistest kokkulepetest võimuliidu kooshoidmise nimel. Asi on selleks liiga tõsine.
