Tundub nagu oleks mingi massipsühhoos Eestis autode ja nende juhtide vastu vallandunud. Kes peaks sellest erinevalt arvama, on äärmuslane või veidrik, kirjutab Isamaa liige ja põline Kalamaja elanik ning Põhja-Tallinna linnaosakogu liige .
Kõik räägivad ja kirjutavad, mida peaks ette võtma, et autojuhtide elu veelgi kehvemaks teha. Alates möödunud kevadest on meil vist kõige enam kõneaineks olnud automaksu kehtestamine. Rahandusministeerium tegi arvutused, et see oleks kehvas seisus olevale riigieelarvele kõige kindlamaks sissetulekuks, mistõttu tuleks see vaatamata enamuse vastuseisule läbi suruda.
Kui sellest tekkinud diskussioonis üritati selgeks rääkida, kas tegemist on luksusmaksu, omandimaksu või reostusmaksuga, siis üritati rääkida must valgeks ehk anda ideele võimalikult positiivne kuvand. Jutt sellest, kui palju see aitab keskkonda säästa ei kõlanud väga usutavalt. Veel rohkem tekitas eesmärgis kahtlust asjaolu, et suured maksud lisanduksid ka uutele autodele, mis kõige vähem saastavad.
Niisiis, sõnastati see keskkonnamaksuna, kuid reaalne pilt kogu sellest loost osutab lihtsalt soovile riigikassasse raha saada. Mõte on riigi ametnike seisukohast hiilgav. «Proovime raha kätte saada sealt, kus seda veel raskel ajal ehk on,» mõtlevad nad. Kel pole autotki, sellelt pole ka midagi võtta. Auto omanikel loodetavasti midagi veel on.
Kodanike seisukohast on tegemist karjuva ülekohtuga
Kuni tänaseni on autod olnud niigi ülekohtuselt suurelt maksustatud. Enamuse kütuse hinnast moodustab aktsiis, mis esialgselt oligi mõeldud automaksuks. See oli sihtotstarbeline maks, mis pidi minema teede korrastamiseks ja ehituseks.
Aktsiis kütusel on ka kõige loomulikumaks autode maksustamise viisiks, kuna see võtab automaatselt arvesse kõiki autoga seotud olulisi parameetreid. Suurema ja võimsama mootori korral kulub rokem kütust, mistõttu laekub ka rohkem aktsiisi. Raskema ja suurema auto korral on olukord sama. Sama toimub ka autodega, mis kulutavad rohkem kütust seoses vanemale ja reostavamale tehnoloogiale. Ka nemad maksavad rohkem.
Kütuse aktsiis on pidevalt kasvanud, kuid see ei ole tekitanud ühiskonnas negatiivseid emotsioone, kuna autoomanikud mõistavad, et see on õiglaseks maksuks nende tekitatud kulutuste katteks. Uue automaksu teema algas avastusega, et meie autod on siiani maksustamata. See on ju lausvale! Igal aastal oleme tegelikult maksnud aina rohkem aktsiisi. Nüüd oleme olukorras, kus soovitakse lisada autoomanikele uus koormis, mis ei lähe kellegi õiglustundega kokku.
Lisaks vastuolule õiglustundega on see maks probleemne ka seetõttu, et Eestis on siiani olnud lihtne ja kõigile arusaadav maksusüsteem. Proportsionaalne tulumaks väikese nihkega väikesepalgaliste kasuks ja proportsionaalne sotsiaalmaks. Lisaks aktsiisid pahedele ja keskkonna kaitseks. Lisanduv automaks oleks sisuliselt varamaks, mida rakendataks ka kõige vaesematele autoomanikele. See ei ühti meie senise arusaamisega maksusüsteemist.
Selle maksu rakendamisel on tunda, et valitsuse liikmed, kes seda soovivad iga hinna eest peale pressida, elavad teises reaalsuses kui enamus autoomanikke. Otsustajate retoorikast kostab välja, et oleme oma riigi arengus jõudnud nii kaugele, et kellelgi ei tohiks olla midagi lisamaksu vastu, mis läheb ühiskonna hüvanguks.
Enamus inimesi elab aga «peost suhu» ja üritavad kuidagi esmatarbe vajadustega toime tulla. Auto omamine on üheks hädavajaduseks, et oma kohustustega toime tulla. See maks võib paljudelt võtta võimekuse normaalselt ja vajaduspõhiselt liikuda.
Nüüd, kus automaksu teema on alles kuumana õhus, kõlavad Kliimaministeeriumist juba järgmised ähvardused. Soovitatakse kaaluda lisaks veel teemaksu ja ummikumaksu rakendamist. Neile «tarkpeadele» tuleks taas meenutada, et kütuseaktsiis on ju teemaks.
Ummikumaks kõlab aga eriti küüniliselt. Ummikud on viimaste aastate jooksul meie Tallinna transpordi korraldajate suure töö tulemusel tekitatud. Tänavaid ja teid on tehtud üha kitsamateks. Vähendatud on sõiduridasid. Osa olemasolevatest sõiduteedest on lilleklumpe täis topitud. Liikumise piirkiirused on alla viidud. Tulemuseks on ummikud. Nüüd siis tahetakse neid hakata ka maksustama. Kõlab karmilt.
Maksude osas tuleks valitsusel aru saada, et neid ei ole korrekne kehtestada ainult lähtuvalt sellest, kellelt oleks veel võimalik midagi ära võtta. Maksustamine peab ühiskonnas arvestama võrdsuse ja õigluse printsiipidega. Eestis on siiani nii ka tehtud.
Tundub, et sotsialistlik ideoloogia on hakanud meie poliitmaastikul laienema, kuna nende põhimõtete järgi saabki valitseja oma äranägemise järgi «käe kodaniku taskusse ajada» ja tema omandit hakata ümber jagama. Konservatiivse tõe ja õigluse tajumisega see kokku ei lähe. Maksud peavad olema ühetaolised ja õiglased. Ka autojuhile ei tohi liiga teha, vaatamata sellele, et keegi on otsustanud neid iga hinna eest tümitada.
Järgmiseks – piirkiirused
Lisaks maksudega nöökimisele teatas Tallinna Linnavalitsus, et hakkab kesklinnas piirkiirusi vähendama. Seda tehakse aga peidetud mõõteriistaga. Seda kõike samal eesmärgil, mida teeb Vabariigi Valitsuski, et rohkem raha sisse kasseerida.
Ka nemad on leidnud hea põhjenduse oma teole. Aeglasem sõitmine tagab suurema turvalisuse, öeldakse. Loomulikult on see tõsi. Kuid selle retoorika järgi oleks ju veelgi turvalisem, kui viiks kiirused nullini ehk üldsegi ei sõidaks. See pole ju mõeldav.
Piiratud kiirused on kohtades, kus nad on kõige ebaloogilisemad. Kui liikluskorraldajad tõesti tahaks teha seda turvalisuse huvides, tuleks neil pisutki nõu pidada nendega, kes liikluses autot juhivad. Tundub, et meil teevad seda kabinetivaikuses need, kes autosid vihkavad või vähemalt ise autot ei juhi. Teelõikudel, kus juba on kiirused alla viidud, ei vasta see küll vajadusele, vaid sealt kumab läbi juhtidelt raha kasseerimise soov.
Nii autode maksustada soovijad kui ka liikluse kinni keerajad peaks aru saama, et elame ajastus, kus autod on tulnud, et jääda. Kui neil isegi õnnestub kõige kurjemad plaanid autoomanike vastu teoks teha, valib Eesti rahvas järgmisteks koosseisudeks seltskonna, kes need muudatused tagasi keerab.
Tallinn on väikelinn, kuhu mahuvad koos liiklema nii autod, jalgrattad kui ka jalakäijad. Soovi korral on võimalik liigelda ka ühistranspordiga. Auto kasutajat ei ole vaja ümber veenda sõitma rattaga või ühistranspordiga. On neid, kellele see sobib ja neid, kellele ei sobi. Seda erinevatel põhjustel. Ühelgi ametnikul ei tohiks olla ülemäära palju võimu, et tulla ütlema, mil viisil keegi linnas ringi peaks liikuma. Kui talle sobib, sõitku jalgrattaga või ärgu üldse liikugu.
Tundub, et linna transporti korraldavad ametnikud on valesti oma tööülesannetest aru saanud. Nad ei peaks töötama selleks, et autojuhtide elu keerulisemaks teha, vaid selleks, et liiklus paremini ja kiiremini sujuks ning et linnas saaks kõik ummikud likvideeeritud.
Samuti võiks valitsus ühiskonnast tagasisidena saadud reaktsiooni põhjal teha oma järeldused, et automaks ja kõik sellele järgnevad liikumise maksustamised ei ole hea mõte ning võtta need päevakorrast välja.
Avaldatud 21. veebruaril 2024 ajalehes Postimees
https://arvamus.postimees.ee/7964453/peeter-vosu-autoomanike-vaenamisest-on-saanud-norm
