Pühade eel käisime külas Tunne ja Mari-Ann Kelamil, et arutada päevapoliitiliste sündmuste ja väärtusküsimuste üle. Avaldatud intervjuu esimeses osas käsitlesime abielu institutsiooni väärtustamist ühiskonnas. Intervjuu teises osas rääkisime ühiskonna polariseerumisest. Tunne Kelami sõnul on poliitikast saanud pragmaatiline kauplemine, mis on tagaplaanile lükanud aususe, sõnapidamise ja usaldusväärsuse.
Paljud omal ajal Eesti vabaduse eest võidelnud inimesed on nüüdseks päevapoliitikast eemaldunud, kes pettunult, kes lihtsalt uue tegevuse leidnud. Mis tähendus on poliitikal teie jaoks?
Tunne Kelam: Poliitika kuulub tegelikult kõigile inimestele, sest poliitika tähendab mõtestatud või sihikindlat tegevust. Selleks peavad olema seatud paika mingisugused pidepunktid ja väärtused. Kui aga rääkida, et paljud vabaduse eest võidelnud on lahkunud, siis see on täiesti enesestmõistetav, sest tookord sai inimesi koondavaks küsimus, kas Eesti saab iseseisvaks või mitte? Toona selgus, et ka väga tugevalt iseseisvuse eest seisnud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteis (ERSP) on inimesed väga erinevate vaadetega – rohkem kalduti sotsialismi, tänapäevases mõistes sotsiaaldemokraatiasse põhimõttel, et riik hoolitsegu oma rahva eest. Muide, ERSP andis väga tugeva panuse Eesti kaitseväkke, kuhu paljud liikmed läksid, samuti jõu- ja julgeolekustruktuuridesse ning piirivalvesse.
Mari-Ann: Keegi ei pea just eriliselt aktiivne olema poliitilises parteis selleks, et hoolida ja jälgida, kas ja kuidas poliitikas õigeid otsuseid tehakse. Siinkohal ongi meil vaja informeeritud ja teadlikke valijaid, kes suudavad teha järeldusi. Poliitika toimib mingil määral igas eluvaldkonnas, ka muusikas, kunstis ja teaduses, isegi lastekasvatamises.
Kui sa vaba kodanikuna kaebad, et sind on petetud, siis tunnistad sa ise, et sa oled selline, keda on kerge petta. Miks sa lased ennast petta ega võta vaevaks teha enne hääle andmist selgeks, kes on kes? – Tunne Kelam
Tunne: Kui rääkida n-ö päris poliitikast, siis see ei ole ainult riigikogu või valitsuse asi. Demokraatlikus ühiskonnas, mis tugineb iseseisvatele kodanikele, algab poliitika kodanikest. Just praegu on meil tekkinud täiesti ebanormaalne olukord, kus kodanikud vabalt valivad oma esindajad parlamenti ja siis kurdavad, et neid peteti, sest valitud ei tee nii, nagu meie ootasime. Kui sa vaba kodanikuna kaebad, et sind on petetud, siis tunnistad sa ise, et sa oled selline, keda on kerge petta. Miks sa lased ennast petta ega võta vaevaks teha enne hääle andmist selgeks, kes on kes?
Kui soovid vastutust neilt, keda valisid, siis tuleb seda eelkõige nõuda iseeneselt kui valiku tegijalt. Parlament ise peegeldab paratamatult valijate keskmist. Nii kvantiteeti kui kvaliteeti. Näiteks on minu jaoks üks kord elus võimalik parteid vahetada, kuid kes seda rohkem teeb, on minu silmis usalduse kaotanud. Kas on keegi kokku lugenud, mitut liikumist on esindanud Indrek Tarand?
Meil on kujunenud välja olukord, kus kodanike iseseisvus tegelikult kahaneb ja nende sõltuvus riigivõimust Euroopas ja Brüsselis tegelikult kasvab. Meil on inimesi väga lihtne meelitada uute nägudega, sest vanadest ollakse tüdinenud, aga emotsioonidega poliitikat teha pole jätkusuutlik – nii jõuame ainult üha segasema olukorrani, milles poliitika sisu upub valdavalt negatiivsetesse emotsioonidesse ja süüdlaste otsimisse.
Praegusele valitsusele heidetud ette justkui ei tegeldaks täna õigete asjadega. Kas leiate, et poliitika on muutunud liiga emotsionaalseks?
Tunne: Küsiksin, et millega valitsus peab siis tegelema? Koalitsioonileppes on selgelt trükitud ja igale huvilisele kergelt kättesaadavad asjad, mida valitsuliidu moodustajad määratlesid õigete asjadena, sellistena, mida tuleb ära teha. Nagu näiteks rahvahääletus, mille puhul oli teada, et ta tuleb. Opositsiooni jäänuile võivad need asjad tunduda mitte-õigetena, kuid on väga halb kui rahvuslik meedia vähemuse arvamust kajastab „õigena“ ning riigikogus enamuse saavutanud jõudude oma sellisena, millest kõlbab üksnes hakkliha teha.
Emotsioonidega poliitikat teha pole jätkusuutlik – nii jõuame ainult üha segasema olukorrani, milles poliitika sisu upub valdavalt negatiivsetesse emotsioonidesse ja süüdlaste otsimisse – Tunne Kelam
Mari-Ann: Siin on väga oluline koalitsioon. Enamikes riikides ei võida mitte ükski erakond enamust, et moodustada valitsust ja viia täielikult ellu oma programm – vaja on leida partnerid. Vahel ei ole valikud nii head, kui võiks, aga midagi peab tegema, et saada kokku piisavalt inimesi. See tähendab kompromisside tegemist oma lubadustes, mingil määral ka seisukohtades. Nii on öeldud, et tavainimene ei taha näha, kuidas poliitikat tehakse: see olevat väga vastik, nagu vorstivabrik. Demokraatia ei saa ise olla garantii vigade vältimiseks. Kuid ta on võimeline vigadele avalikult tähelepanu juhtima ning nende eluiga lühendama. Demokraatia on küllaltki õrn, habras ja manipuleeritav.
Kas see liigne emotsionaalsus avaldub ka väärtusküsimustes?
Tunne: Ka paljude konservatiivsete inimeste arvamus on, et oleme jõudnud etappi, kus ühiskond on vaba ja liberaalne, kus ametlikult kõneldakse liberaalsest turumajandusest, kus meil on liberaalsed seadused jne. Julgen arvata, et enamus on sellisele arvamusele jõudnud meedia mõjul, mis niisuguseid hoiakuid toonitab ning endastmõistetavatena esitleb. Kui aga rääkida emotsionaalsest lähenemisest, mis viimastel aegadel domineerib kaine kriitilise analüüsi üle, siis selle kujundamiel on meedial erakordselt suur roll.
Meedia võimendab rutiinselt konflikte või siis serveerib konfliktidena täiesti tavalisi vastuolusid, näiteks pealkiri: „EKRE andis Keskerakonnale vastu hambaid“. Vastanuks see pealkiri pisutki reaalsusele, oleks koalitsioon juba lagunenud. Aga silmates päevast päeva selliseid räigeid juhtlauseid, kujuneb kodanikel arusaam, et see hääletajate enamusele toetuv valitsus on lootusetult konfliktidest lõhestatud, mureneb ning püsib võimul kuidagi loogikavastaselt või siis hirmust see võim kaotada.
Nii võõranduvad võimulolijad paratamatult oma rahvast ning valijad oma valituist. Enne valimisi on lausa kohustuslik küsida „Mida te lubate?“, mis toob kaasa parlamendiliikmete käsitlemise kinke pakkuvate jõuluvanadena. Minu seisukoht on olnud, et ma ei luba midagi peale aususe, peale selle, et tuginen oma väljaöeldud põhimõtetele ja püüan oma parimate võimete kohaselt neid asju ellu viia. Nii tuleb mängu programm, milles kokku lepime.
Ma ei luba midagi peale aususe, peale selle, et tuginen oma väljaöeldud põhimõtetele ja püüan oma parimate võimete kohaselt neid asju ellu viia – Tunne Kelam
Mari-Ann: Ka minul on allergia küsimuse vastu „Mida te lubate?“. Ma saan öelda, et seisan selle või teise eest ja tegelen aktiivselt millegagi.
Tunne: Üle saja aasta tuntakse ütlust, mille järgi demokraatia allakäik algas sellest, kui üksikud valijategrupid taipasid, et valimistel saavad nad hääletada endale järjest suuremat osa riigi eelarvest. Mängu tuli pragmaatiline kauplemine, mis välistab selliste põhiväärtuste olemasolu nagu seda on ausus, sõnapidamine, usaldusväärsus, solidaarsus, põhimõttekindlus ja partneri tunnustamine võrdväärsena.
Ka minul on allergia küsimuse vastu „Mida te lubate?“. Ma saan öelda, et seisan selle või teise eest ja tegelen aktiivselt millegagi – Mari-Ann Kelam
Kui praeguses riigikogus opositsioon suhtub valitsusse justkui see oleks pooleldi ebaseaduslik ja kui Stenbocki maja mis tahes sammu üritatakse näidata väärana, siis mõjub see – meedia lennukal toetusel – kodanikule desorienteerivalt ning halvab lootuse, et ühiskonda on võimalik kuidagi ühendada ühiste rahvuslike huvide alusel.
Kui 23 aastat tagasi taotlesime Euroopa Liitu astumist, oli Riigikogu saal samuti opositsiooni ja koalitsiooni jõudude võitluse lava, seevastu Riigikogu Euroopa asjade komisjonis, kus olid esindatud kõik fraktsioonid, valitses harvanähtav koosmeel. Meil oli ju ühine siht saada Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Loe kindlasti ka Tunne ja Mari-Ann Kelami seisukohti abielureferendumi küsimuses.
