Ajal, mil Eestis on alanud koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangute leevendamine, ei saa mööda minna sellest, et 2013. aastast marutaudivabaks riigiks tunnistatud Eesti peab seda positsiooni säilitama. Nii algas esmaspäeval, 11. mail nädala lõpuni kestev rebaste ja kährikute suukaudne marutaudivastast vaktsineerimine, mille viib läbi Veterinaar- ja Toiduamet.
Rebaste ja kährikute suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mille kalajahust massi sisse on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. Vaktsiinsööt ega selles sisalduv kahjutustatud marutaudi viirus ei ole ohtlikud.
Vaktsiinsöötade külvamine toimub õhust väikelennukite abil. Külvamist ei tehta linnade, asulate, teede ega veekogude kohal. Välditakse ka vaktsiini külvamist karjamaadele, kus vaktsineerimise ajal viibivad põllumajandusloomad. Selleks, et tagada piisav nähtavus, lendab lennuk madalalt.
Vaktsineeritava puhvertsooni laius on 50 kilomeetrit Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetrit Narva jõest. Vaktsiini külvamist alustati Ida-Virumaa Narva jõe poolsetel aladel. Seejärel teostatakse vaktsineerimist Lõuna- ja Kagu-Eestis piirialadel ning tööd lõpetatakse taas Ida-Virumaa veel vaktsineerimata aladel.
Miks vaktsineeritakse
2013. aasta aprillist on Eesti ametlikult marutaudivaba riik. Marutaudivabaduse säilitamiseks ja marutaudi taasleviku takistamiseks külvatakse nn puhvertsoonis vaktsiinisöötasid, mis piirneb vahetult riigiga, kus marutaudi esineb. Aastatel 2011-2014 hõlmas puhvertsoon nii Läti kui ka Venemaa piiri. 2015. aastast, kui Läti saavutas marutaudivabaduse, vaktsineeritakse ainult Venemaaga piirnevaid alasid.
Esimene marutaudi vaktsiini külvamine toimus Eestis 2005. aasta sügisel ning hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit. Aastatel 2006-2010 külvati vaktsiini kogu Eesti territooriumil kaks korda aastas – kevadel ja sügisel, aastatel 2011-2014 puhvertsoonis Läti ja Venemaa piiril. Vaktsineerimiste tulemusel on marutaudi Eestis viimase kümnendi jooksul diagnoositud vaid üksikutel juhtudel. Eelnevatel aastakümnetel leiti Eestis keskmiselt mõnisada marutaudijuhtumit aastas.
Marutaud on loomade ja inimeste ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõppeb alati surmaga. Marutaudikahtlasest loomast tuleb koheselt teavitada loomaarsti.
2003. aastal suri marutaudi enam kui 800 looma. 2007. aastal diagnoositi ainult neli marutaudijuhtumit. 2008. aasta kevad-talvel leiti kolm marutaudis looma, mis olid viimased riigisisese päritoluga marutaudijuhtumid. Edaspidi on haigust diagnoositud vaid Eesti-Vene maismaapiiri vahetus läheduses: kolmel rebasel 2009. aasta suvekuudel Põlva- ja Võrumaal ning ühel kährikul 2011. aasta jaanuaris Põlvamaal. Puhveralas vaktsineerimise järelkontrolli tulemuste põhjal võib öelda, et vaktsiini on söönud keskmiselt 76 protsenti sihtgrupi loomadest. 47 protsendil uuritud loomadest on leitud viiruse vastu kaitsvaid antikehasid tasemel, mis kindlalt väldib nakatumise.
Mida teha vaktsiinipala leidmisel
Kui leiate vaktsiinipala, tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta. Kui on oht, et laps või koduloom võib leida vaktsiinipala, tuleb see ümber paigutada. Selleks on soovitatav kasutada kummikindad või kilekotti, vältimaks vedelvaktsiini sattumist nahale, juhul kui vaktsiinsööt on katki. Sellisel viisil toimides ei jää söödale külge inimese lõhna. Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, kahjustunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole.
Vaktsineerimise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb vaktsineerimise piirkonnas koerad ja kassid hoida sisehoovides. Muidu võivad lemmikloomad osa metsloomade mõeldud söötadest ära süüa. Vaktsiinsööt ja vaktsiin on koduloomadele ohutu, kuid pole mõeldud nende vaktsineerimiseks.
Miks vaktsineerida lemmikloomi
Hoolimata sellest, et Eesti on viimased kuus aastat olnud ametlikult marutaudivaba riik, paikneme me marutaudist oluliselt ohustatud piirkonnas. Seetõttu on kõigi kasside ja koerte marutaudivastane vaktsineerimine endiselt kohustuslik. Looma omanik peab tagama, et temale kuuluvad lemmikloomad oleksid regulaarselt marutaudi vastu vaktsineeritud. Vaktsineerimiste vahe ei tohi sõltuvalt kasutatavast vaktsiinist olla pikem kui kaks aastat.
