„Tänavu 30. novembril saab Eesti Vabariigi vabana elatud päevade arv ühe võrra suuremaks kõigi nelja sõjalise okupatsiooni päevade koguarvust, mis on 18 950. Meie riigis on olnud kaks lühemat Saksa okupatsiooni ja kaks Nõukogude Vene okupatsiooni, millest teine kestis üle nelja aastakümne,“ kirjutab Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste,
Päeva ainulaadsus seisneb selles: kui edaspidi ei tule uut sõjalist okupatsiooni, siis on 30. novembri tähtpäev kordumatu. Valguse aeg saab pikemaks pimeduse ajast! Ja see vahe kasvab iga päevaga. Tähtpäeva saabumisest on ajakirjanduses juttu olnud, aga see on jäänud argiuudiste varju.
Kuna selle päeva pühitsemisel on tegemist rahvaalgatusega, mitte riikliku tähtpäevaga, siis on igaühel voli otsida päevale parimat nime. Kogu asi sai alguse juba kaheksa aastat tagasi kui 27. märtsil 2013 pühitsesime mäletatavasti priiuse põlistumise päeva. Tol päeval sai meie praegune, teine Eesti aeg ühe päeva võrra pikemaks esimesest Eesti ajast. Asjakohase päevade loendamise tegid Muinsuskaitse Seltsi Tõru-klubi akadeemilise doktorikraadiga liikmed Uku Pihlak ja Tiit Riismaa.
Kui kaheksa aastat tagasi kanti rinnas märki, millel oli arv 7890 (esimese Eesti aja pikkus päevades), siis nüüdsele märgil on arv 18 950 (kõikide okupatsioonipäevade kogupikkus). Esialgu rääkisime lihtsalt vabaduse rekordist, ent Toomas Kiho pakkus kevadel 2013 ilusama nime – priiuse põlistumise päev.
Tänavuse 30. novembri kohta on jäänud enim kõlama nimetus – omariikluse põlistumise tänupäev. Eesti rahvas ei pruugi sel päeval korraldada suuri kogunemisi. Õhtul võiks kodudes katta söögilaua harilikust veidi pidulikumalt. Nõnda väljendaks Eesti inimene oma vaikset tänu pikalt kestnud vabaduse eest. Mis aga kõige enesestmõistetavam – päikesetõusul võiks oma kodule heisata sinimustvalge lipu!
Pärnu on Eesti riigi sünnilinn
Pärnu linnavalitsus on suhtunud lähenevasse omariikluse põlistumise tänupäeva väga osavõtlikult. Asetati lillekimp nii Pätside kodumaja juurde Pärnu Raekülas kui ka Vabadussõja ausamba jalamile Alevi kalmistul. Pärnu Muuseumi esisein värvub valgusvihkudest sinimustvalgeks. Muuseum avab samal päeval pagulaskunstnik Erich Lepsi väljapaneku. Oli ju pagulastel kandev osa Eesti riikluse hoidmisel pikkade võõrvõimu aastate jooksul.
Pikk Hermann kui riigi sümbol
Riigikogu juhatus ja Eesti Lipu Selts tegid ühise üleskutse heisata 30. novembri hommikul majadele riigilipud. Päikesetõusul kell 8.49 assisteerisid lipu heiskamist Pika Hermanni tornis vabadusvõitluse teenekas uurija Peep Varju, 20. Augusti klubi liige Rein Veidemann ja noorkotkaste ning kodutütarde esindajad. Riigilippu pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma.
Tornikellad kajasid üle maa
Kell 12 helisesid kirikukellad üle riigi. Paljud Vabadussõja ausambad asuvad kirikute lähedal,
kellahelina saatel asetati ausammaste jalamile lilli ja küünlaid. Vabariigi President Alar Karis viis pärja Kuusalu kihelkonda Valkla Vabadussõja mälestusmärgi juurde. Pidulik talitus toimub Tartus Emajõe ääres, Kalevipoja kuju ees. Jaan Tõnissoni Seltsi liikmed läidavad küünlad Tõnissoni ausamba ja tema kodumaja juures. Kell 18 pühitsetakse Tartu Peetri kirikus mälestustahvel vabadusvõitleja Enn Tartole.
Omariikluse tänupüha
30. november ei pea olema rahvakogunemiste päev, pigem on see vaikse tänu avaldamise päev.
Mõned Eesti meisterkokad nagu Angelica Udeküll kutsuvad inimesi üles korraldama oma kodus pärast tööpäeva lõppu pisut pidulikuma – tänuõhtusöögi. Süüdates laual küünla, eelistades eestipärast toitu. Meelis Pääbo (Miniplast OÜ) on saanud kunstnik Lembit Lõhmuselt tähtpäevale pühendatud rinnamärgi kavandi. Kaheksa aastat tagasi oli rinnamärgil arv 7890 – esimese Eesti aja pikkus päevades. Tänavusel märgil on arv – 18 950. Päev läheb mööda, aga märk jääb tänupäeva meenutama.
Eesti omariikluse tänupäeva pühitsemise on algatanud kuus Eesti ajaloomälule pühendunud seltsi, neist kõige enam on ettevalmistustele keskendunud Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Lipu Selts ja Kindral Johan Laidoneri Selts. Seltsid kutsuvad rahvast üles seda päeva meeles pidama!
