Värskelt avaldatud Reformierakonna programmi järgi algaks kooliharidus Eestis kuuendast eluaastast. Miks eeldada, et Reformierakond piirduks vaid kuuenda eluaastaga? Selle küsimuse mõistmiseks tuleb minna ajas natuke tagasi ning meenutada haridusminister Mailis Repsi poolt välja käidud ideed muuta alusharidus kõigile lastele kohustuslikuks. Jürgen Ligi toetas seda ideed toona avalikult ja rõhutas, et see annaks võimaluse mitte-eestlastele eesti keele õppimiseks. Kusjuures, mingit vanuselist piirangut või nõuet ta ei maininud.
Reformierakond ei soovi oma valijatele selgitada, miks on vaja ära võtta lapsevanemate valikuvabadus. Seetõttu on leitud mingi vahepealne variant, mis justkui säilitaks senise valikuvabaduse, samas laiendaks hariduskohustust. Ettepanekut üritatakse osaliselt pehmenda õigustusega, et see tagab mitte-eestlastele parema eesti keele oskuse. Teisiti nad seda oma valijatele põhjendada ei suuda. See on ideoloogiline debatt. Kas lapse kasvatamise eest vastutab riik või lapsevanem? Keskerakond ja Reformierakond arvavad, et riik on parim lapsevanem. Isamaa hinnangul peaks lapsevanem need otsused ise langetama.
Eestis on alushariduses osalemise protsent väga kõrge, kolme- kuni seitsmeaastastest lastest käib lasteaias koguni 94 protsenti. Lapsed ja perekonnad on väga erinevad ning leidub mitmeid erinevaid põhjuseid, miks laps lasteaeda ei lähe. Alushariduse kohustus tähendaks aga seda, et me ei austa neid erinevaid põhjuseid ja seega ei austa ka inimeste valikuvabadust. Suurem osa Eesti erakondadest näevad tulevikulahendusena ühtset Eesti kooli. See tähendab, et pärast järgmisi valimisi avaneb ka reaalne võimalus eestikeelsele õppele üleminekuks, kuid selle käigus ei tohi me halvendada Eesti laste tänast olukorda või ahendada lapsevanemate valikuvõimalusi.
Meil ei ole vaja lükata lapse kasvatamist ja harimist riigi õlgadele. Ma usaldan meie tänast haridussüsteemi, aga miks peaks keegi soovima, et lapsi kasvataks vanemate asemel riik? Inimesi võib ja saab usaldada, ning selle asemel, et võtta lapsed „suure venna“ kaitsva tiiva alla, võiksime pakkuda lastele ja lapsevanematele hoopis senisest enam võimalusi ja tuge, et nad saaksid ja sooviksid oma laste haridusse ise panustada. Riik peaks soosima seda, et lapsevanemad panustaksid enda aega ja teadmisi laste harimiseks. Kohustuslik süsteem teeb aga vastupidist. Just seetõttu peab lapsevanemate valikuvabadus säilima.
