14. juunil kirjutasin näoraamatus kohtumisest vanemliku hooleta laste eestkosteorganisatsiooni MTÜ Oma Perega, Tallinna linna lubamatust praktikast hoida vanemliku hooleta väikelapsi pikalt turvakoduteenusel ja väikesest Martinist*.
Vahepeal on mul olnud ümarlauakohtumine Tallinna esindajatega, mis ehk oli silmi avav ka abilinnapeale, sest kinnitas põhimõtet „usalda, aga kontrolli (ka oma kauaaegseid ametnikke)“. Vähemalt ühe Tallinna linnas töötava ametniku arvamus rabas mind jalust, ilmselt ka teisi kohalolnuid. Millist tööd selliste põhimõtetega inimene teha saab, eks see on linnale mõtlemise koht.
Lisaks on mul vahepeal olnud ridamisi suhtlust Tallinna linnaga ja mitmed arutelud Martini* tädi esindajaga. Minister ei saa võtta kohtu rolli, ega hakata juhtima linna, ega ka välklampide sähvides „kogu tõde avaldades olukorda lahendada“, kuid tal on muud töömeetodid.
Mis seisus asi hetkel on:
- Mulle tundub, et nüüdseks on Tallinna linnas toimunud emotsionaalne muutus terve mõistuse suunas ning perekond laiemalt on oma tegelikku rolli tagasi saamas. Loodan, et see kasvab üle ametkondlikuks muutuseks.
- Tallinna linna praktika turvakoduteenuse kasutamisel tuleb otsustavalt ümber vaadata. 2017.a oli Tallinnas üle kolme kuu turvakoduteenusel 30 väikelast (kuni 6-aastased), kogu ülejäänud Eestis 10 last. Samas lühiajaliselt (kuni 7 päeva) oli turvakodus Tallinnas 25 väikelast ja mujal Eestis 61 last.
- Kindlasti vajab Tallinna linna tegevus nii konkreetse poisi küsimuses kui ka antud teemas laiemalt tõsist järelevalvet, järeldusi ja parematest praktikatest õppimist.
- Ja OLULINE! Kõike ei saa ühe vitsaga lüüa, ka Tallinnas on suurepäraseid lastekaitsetöötajaid ja äärmiselt asjatundlikult lahendatud juhtumeid. Just viimastel nädalatel on mulle antud märku ka neist, et näete, ka Tallinnas ju saab. Muidugi saab, aga peab kogu aeg ja iga juhtumi puhul saama hästi ja hoolivalt.
