Riigikogu õiguskomisjoni liige Jaanus Karilaid osundas parlamendi istungil peetud kõnes kitsaskohtadele Eesti seadusloomes.
Õigust loovate aktide kooskõla põhiseadusega on tänase arutelu üks kandev osa. Aga tõesti, vähemalt sama oluline on ka õigusselguse probleem. Sest mis kasu on seaduse või mis tahes muu õigusakti põhiseadusega kooskõlast, kui isik, keda õigusnorm puudutab, ei saa selle sisust alati üheselt või õigesti aru. Ta ei tea, kuidas ta peab mingis konkreetses olukorras käituma või millest hoiduma, et mitte minna vastuollu mõne õigusnormiga. Sellises olukorras mõjub ebaõiglase ja kurjakulutava ähvardusena teadmine, et seaduse mittetundmine ei vabasta kedagi vastutusest.
Kedagi ei rahulda ka tegelikult argument, mida ikka ja jälle kuuleme: küll kohus kunagi hiljem seaduse sättele õige tõlgenduse annab ja ütleb, kuidas tuleb seadust õigesti mõista ja kohaldada. Olen nõus, et seadusandja ise õigusnorme ei tõlgenda, et see on alati esmalt normi adressaatide ja lõppastmes kohtu ainupädevuses, aga oluliselt täpsemad ja selgemad saaksid ning peaksid meie poolt vastuvõetud seaduste sõnastused olema küll. See on üldise õiguskorra, eriti üksikisiku õiguskuulekuse parandamiseks väga oluline. Arenenud ühiskonnas ei pea ega taha keegi käia kohut selleks, et teada saada, kas mingi olukorra tõlgendamine on õige või vale. See pole normaalne.
Seaduste põhiseadusega kooskõla küsimus on seadusandja jaoks muidugi tuumküsimus, sest arusaadavalt eeldatakse meilt, et kõik vastuvõetud seadused on alati põhiseadusega kooskõlas. See on eeldus. Paraku näitavad nii õiguskantsleri hinnang kui ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve erinevate kohtulahendite sisu, et sageli see nii ei ole.
Kuidas saaks seda olukorda parandada? Kuna põhiosa eelnõudest tuleb Vabariigi Valitsusest, saaks ja peaks esmalt ministeeriumides tugevdama koostamisel olevate eelnõude põhiseadusega kooskõla kontrollivat mehhanismi. Ministeeriumides on piisavalt valdkonnaspetsialiste ja asjakohast kompetentsi, mida ei saa kahjuks öelda seadusandja aparaadi kohta. Riigikogu Kantselei on aastatepikkusest kärpe- ja pidevast kokkuhoiu vajadusest tulenevalt sedavõrd õhukeseks lihvitud, et niinimetatud peenhäälestusega ja olemasoleva ressursi pealt me parlamendi võimekust küll oluliselt ei tõsta. Sellele probleemile oleme mõnede kolleegidega siit aastaid osundanud, aga tulemust kahjuks siiski ei ole. Parlamendi töö ja õigusloome kvaliteedi parandamise juured peituvad just põhiseaduslike institutsioonide rahastamises ja selle kindluses.
Aga nüüd ka poliitilisem pool. Kuivõrd on põhiseadusega kooskõlas, kui peaministrierakonna juht tunnistab avalik-õiguslikus telekanalis: jah, parlamendi valimise kampaanias me valetasime selleks, et võita. Järelikult, kui valetati, siis siinsed mandaadid on valijatelt näpatud ja parlamendi koosseis moonutatud. Ilmselge, et see pole kooskõlas põhiseadusega, aga ainuke sanktsioon antud teemas on valija mälu. 2027 on kaugel, valija otsustab ise, kuidas ta sellist rikkumist, kuidas ta sellist käitumist karistab.
Aga parlament saab oma võimekust tõsta ja tasakaalustada ministeeriumide niinimetatud seadusteveskit. Eriti groteskne on see, et kui parlamendi liikme palk liigub iga aasta eest, siis nende ekspertide töötasu, tänu kellele meie poliitikat kujundame, jääb maha. Raha olevat puudu.
Alles üks erakond lubas maksuvabasid reedeid, alandas hoogsalt tulumaksu, viies nii sadu miljoneid riigikassast välja – sadu miljoneid! –, jättes paljud elutähtsad valdkonnad alarahastusse. Teadlikult! Nüüd siis on kaootiline maksufestival. Aga ka selline poliitiline sahmimine pole kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Loodame siis valija mälule ja siinse koosseisu otsustele. Kõik ei pea kraavi minema. Aitäh!