Gerli Lehe: hiline märkamine võib maksta elu

Vaimsest tervise mure puhul on kõige tähtsam märkamine. Kui jätame õigel hetkel oma lapse või lähedase inimese meeleolumuutuse tähelepanuta, võib järgmisel hetkel olla juba hilja.

Igapäevaselt oma lastega suheldes ei pruugi me sageli tähele panna, kui rõõmsameelsest poisist või tüdrukust on saanud ühel hetkel eemalolev ja omaettehoidev noormees või neiu, kes veedab tunde, vahel isegi päevi üksinda oma toas. Meie igapäevane elutempo on kiire ja pikem jutuajamine lükkub aina edasi. Lohutame end – ju on meeleolumuutus tingitud liginevast teismeeast, koolipingest või halvast tujust. Jah, paljudel juhtudel võib tusatuju olla ajutine ja minnagi üle. Alati aga mitte. Pikemaajaline meeleolulangus võib olla märk liginevast või juba välja kujunenud depressioonist.

Eesti noorte on enesetappude poolest esiviisikus

Eestis kannatab depressiooni käes ligi 75 000 inimest, nende hulgas on väga palju lapsi ja noori. Kui üleeelmisel aastal sooritas enesetapu neli alla 18-aastast noort, siis lõppenud aastal oli see arv neli korda suurem. On väga tõsine ohumärk, et Eesti on tõusnud heaoluriikide hulgas laste ja noorte enesetappude arvult esimese viie hulka.

Hetkel ei ole veel teada, kui suureks kujunes aasta lõpuks nende noorte hulk, kes otsisid abi kliiniliselt psühholoogilt või psühhiaatrilt, kuid juba aasta varemgi oli see number väga suur – ligi 10 000. Tegelike abivajajate hulk on aga palju suurem, sest kaugeltki mitte kõik abivajajad ei oska otsida abi või ei jõua selleni – lastepsühhiaatri juurde pääsemine nõuab sageli kuudepikkust ootamist, seni võib aga olukord olulisel määral halveneda.

Laste psühhiaatrilise abi/vaimse tervise keskuste erakorralisse vastuvõttu jõutakse sageli alles siis, kui laps on käitunud äärmuslikult.

Koolipsühholooge napib

Laps või nooruk võib ise tunda, et midagi on valesti, kuid abi otsida on tal iseseisvalt sageli keeruline. Koolipsühholooge, kelle poole oleks kõige lihtsam ja kiirem viis pöörduda, jagub vaid suurematesse koolidesse. Eesti Koolipsühholoogide Ühingu andmetel on meil ligi 800 õpilase peale Eestis vaid üks koolipsühholoog, vajadus on aga ligi kolm korda suurem.

Psühhiaatri poole pöördumiseks peab olema alla 18-aastasel noorel vanema nõusolek, seda aga noored sageli küsida ei saa või ei söanda, sest teinekord võib probleemi taga peitudagi keeruline suhe või usalduse puudumine vanemaga.

Väga tänuväärset nõu ja abi pakub veebikeskkond https://peaasi.ee/, kus on üle 16-aastastel noortel võimalik saada 1-3 korda tasuta nõustamist vaimse tervise spetsialistiga videosilla vahendusel või näost-näkku suheldes.

Parim ja kiireim, mis vanemad sellises olukorras teha saavad, on pöörduda perearsti poole ja paluda kiiret sekkumist vajava mure korral e-konsultatsiooni saatekirja laste- ja noortepsühhiaatrile, kes vastab perearstile hiljemalt 15 päeva jooksul, tõsise probleemi korral on võimalik pääseda lastepsühhiaatri vastuvõtule sel kombel ka kiiremini.

Lisaks on perearstilt võimalik paluda suunamist kliinilise psühholoogi vastuvõtule haigekassa poolt rahastusega perearsti teraapiafondi kaudu.

Kindlasti on väga oluline, et vanem räägiks lapse klassijuhataja, koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga ja küsiks nende hinnangut lapsega toimunud muutusele: kas võib põhjus peituda õpingutega hakkama saamises, suhetes õpetajate, klassi- ja koolikaaslastega, koolikiusus või muus?

Toetame oma lapsi

Parim, mis me ise selles olukorras vanematena teha saame, on toetada oma lapsi. Pere on lapsele turvalise kasvukeskkonna tagamisel kõige tähtsam. Oluline on see, et laps ei tunneks end oma murega üksi. Et ta teaks, et võib usaldada oma vanemaid.

Ka Eestis läbi viidud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust selgub, et usalduslike peresuhetega ja majanduslikult heal järjel lastel on tervist toetavam elustiil ja vähem riskikäitumist: neil lastel esineb vähem käitumishäireid ja depressiooni.

See aasta on koroonakriisi tõttu keeruline mitte ainult meile, täiskasvanuile, vaid ka noortele.
Pole enam näost näkku suhtlust, on vaid virtuaalmaailm, mis mõjub noorte vaimsele tervisele pigem laastavalt, kui abistavalt. Seetõttu on tugi ja märkamine lastele praegu eriti oluline.

Seega – olgem oma laste jaoks olemas, nende kõrval. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Elame kaasa nende rõõmudele ja märkame, kui midagi on korrast ära. Siis on ka vähem õnnetuid ja üksildasi lapsi ning noori.

Kust saab abi?

http://enesetunne.ee/kasulikud-lingid/vaimse-tervise-keskused/