Tunne Kelami kõne 9.03.2025 Märtsipommitamise mälestustseremoonial Niguliste kirikus.
Tänavu tähistame juba traditsiooniliselt Tallinna suurpommitamise aastapäeva, seekord 81. Isiklik mälestus sellest püsib siiani. Olin seitsme ja poole aastane, elasime Lilleküla jaama lähedal Päikese (nüüd Saturni) tänaval kahekorruselises puitmajas, mil puudus nii tulekaitse kui varjend. Aga nii oli lugu sadade Tallinna hoonetega. Tegelikult olime juba enam kui aasta võrra harjunud õhuhäiretega ja pommide langemisega, eriti 1943. aasta jooksul. Kuna häired kordusid üsna tihti, siis ei võtnud ka meie pere neid eriti tõsiselt. Tavaliselt jäime kööki istuma, sõime õhtust ega vaevunud teiselt korruselt keldrisse laskuma.
Kuid 9. märtsi õhtu algas täiesti teistsuguselt. Algas äkilise raevuka raginaga, mis ei jätnud kahtlust olukorra tõsiduses. Paotasime magamistoa kardinat ning meid pimestas ootamatu valgus – „Stalini jõulupuud“ laskusid langevarjudel, paljastades punalennukeile terve õhtuse linna. Meie maja kaheksa korteri elanikud leidsid üksteist kiiresti keldris, mil polnud mingeid varjendi eeliseid, välja arvatud kaitse pommikildude eest. Ei mäleta erilist teravat hirmu, küll aga stoilist surutist, mis vältas tunde. Isa-ema, tädi ja vanaema palvetasid. Pooleteise aastane väikevend Kuldar, kelle ilmaletulekut septembris 1942 Sakala tänava sünnitusmajas saatis teisel elupäeval õhuhäire ning kaugemad pommiplahvatused, käitus vastu ootusi üsna rahulikult. Pidevalt kostis plahvatuste kõmin, tihti üsna lähedalt. Aeg-ajalt terve maja rappus.
Mõne tunni järel tekkis vaikus. Isa avas maja välisukse. Kõigepealt püüdis pilku põlengute kuma nii Endla kui Luha tänava suunalt. Meie Päikese tänav oli lihtsalt Luha pikendus, mis ühendas Luha Raudtee (Tehnika) tänavaga. Seda mööda liikusid hallid kogud, enamuses kärudele või jalgratastele laaditud kompsudega. Vanemad käisid ülal kontrollimas meie korterit, mis paistis korras olevat. Siis aga algasid plahvatused uuesti. Räägiti teisest rünnakulainest. See kestis varaste hommikutundideni. Kella nelja paiku hommikul jäi taas kõik vaikseks, kuid inimesed ei söandanud uut pausi eriti tõsiselt võtta – levisid kuuldused kolmanda laine tulekust. Seda siiski ei juhtunud.
Tagantjärele selgus, et kolmas laine oli Punaarmee poolt kavandatud, kuid selle tõkestas soomlaste omaalgatus. Alles paar nädalat varem oli Helsingit rünnanud palju suurem punapommitajate armaada. Kuuldes Tallinna pommitamisest, otsustasid soomlased Helsingi eest kätte maksta ning saatsid oma lennukid pimeduses tagasi pöörduvate punalennukite sappa. Kui nood maandusid, et tankida ja pomme kolmandaks laineks jaoks peale võtta, ründasid neid ootamatult soome lennukid, hävitades üle saja pommitaja koos kütusetsisternidega. Ehk päästis see Tallinna vanalinna täielikust hävingust.
Teise rünnakulaine vaibudes avasime taas ukse tänavale, kus põgenike hulk oli kasvanud. Kella viie paiku hommikul saabusid meile nii minu emapoolne kui ka isapoolne tädi oma arstidest abikaasadega. Nad elasid kõrvuti majades Kaupmehe tänaval. Mõlemad majad põlesid maha koos pulmonoloogist tädimehe röntgeniga, tädi hambaravi kabinetiga, teise tädi tiibklaveriga.
Ma ei mäleta, kas meil elektrit pärast rünnakut oli. Tõenäoliselt mitte. Sooja saime nagu ikka ahju küttes, toitu valmistasime niikuinii köögipliidil. Petrooleumilambid ja küünlad olid sõja tingimustes alati käepärast. 10. märtsil kõndisime ümbruskonnas pisut ringi. Siis taipasime, kuidas meil oli vedanud. Terve Endla tänava ülemine osa oli hävinud, samuti suur osa Luha ja Kristiine tänavast. Olime hävingutsoonist paarisaja meetri võrra kõrvale jäänud. Isa tegi oma kaameraga purustustest fotosid. Meie tollane kodumaja on tänini alles, kasvanud vaid kolmanda korruse võrra.
9. märtsi Nõukogude pommirünnaku tagajärjed Tallinnale olid eriti valusad ja laastavad. Niguliste kirik, Estonia… Nende purustuste ja ohvrite meenutamine ja teadvustamine järgnevatele põlvedele on hindamatu ja väärikas traditsioon.
Viimastel aastatel on mind hakanud huvitama küsimus: miks soomlased, kelle pealinn Helsingi langes Tallinna suurpommitamise eelsel 1944. aaasta veebruarikuul kolme massiivse Nõukogude õhurünnaku ohvriks, neid sündmusi ei tähista? Kas on tegemist pika soomestumisajastu mõjuga? Aga ikkagi – miks soomlased 1944 aasta pommitamisi ei meenuta? Vastust tuleb otsida Tallinna ja Helsingi ohvrite ning purustuste võrdlusest.
Tallinna statistika on üsna täpne. Surma sai 757 inimest (neist 50 sõjaväelast ning 121 sõjavangi), haavatuid üle 600. Rünnakus osales hinnanguliselt 280 nõukogude pommitajat, kes suutsid hävitada kolmandiku Tallinna elamispinnast (hävines 1549 ning osalisi purustusi sai 3350 hoonet). 20,000 linnaelanikku jäi peavarjuta.
Helsingit tabas kuu varem, veebruaris 1944 kümnepäevase intervalliga kolm massiivset õhurünnakut ( 6/7, 16/17 ning 26/27 veebruaril ). Eesmärk oli strateegiline – sundida Soome sõjast lahkuma, hävitades vastase pealinn demoraliseeriva põhjalikkusega. Helsingit ründas kokku 2121 nõukogude pommitajat, kellelt pudenes üle 16,000 pommi. Ometi langes neist kõigest 530 Soome pealinna tegelikule territooriumile! Kaotused? Kolme rünnaku tagajärjel hukkus Helsingis 146 inimest (757 Tallinnas) ja haavatuid oli 356 (ca 600 Tallinnas). Helsingis hävines 109 hoonet, Tallinnas 1549 – 15-kordne vahe; üle 300 sai kahjustusi, Tallinnas 3350 – 12 kordne vahe. Igal juhul õnnestus punalendureil Helsingis tabada ka Nõukogude saatkonda, mis täielikult maha põles.
Millest selline dramaatiline erinevus? Soome oli iseseisev riik, kes ise organiseeris enesekaitset ning kandis vastutust selle eest. Helsingit pommitasid punalennukid juba Talvesõja algul. Järgnevail aastail toimus ulatuslik varjendite ehitamine. Jätkusõja aastail loodi võimalused evakueerida suurem osa tsiviilelanikest kaugemale maapiirkondadesse. Nõukogude pommirünnakute sagenedes 1942. aastal ehitati Helsingi kaitseks ainulaadne kaitseringide süsteem, milleks kasutati ka teadlaste, eriti matemaatikute abi. Süsteemi iga sektor oli varustatud õhutõrje suurtükkidega, mille tegevus koordineeriti teiste sektoritega. Venelaste lennukite lähenedes suudeti kõigist sektoreist korraga tulistades tekitada õhus tulemüür. Lisaks õnnestus soomlastel hankida sakslastelt juba 1943. aastaks esimesed radarid, mille abil võis lähenevaid vaenlase lennukeid tuvastada enam kui 100 km kauguselt. Pealegi olid soomlastel omaenda hävituslennukid, mis etendasid tõhusat rolli pommilennukite tõkestamisel.
Ning viimaks – efektiivne kava vastase lennukite kõrvalejuhtimiseks linna südamest. Helsingi oli täielikult pimendatud, linnast ida pool aga oli näha prožektorite valgusvihke, jättes mulje, et just seal asub linna keskus. Petteobjektide läbimõeldud süsteem toimis üllatavalt hästi. Peale 26. veebruari pommirünnakut tekkis Vene poolel ettekujutus, et strateegiline ülesanne on täidetud. Soomlased omalt poolt söötsid Rootsi kanalite kaudu meediasse pettesõnumeid Soome pealinna „täielikust hävingust“. Uusi pommirünnakuid ei järgnenud. Kui peale 1944. aasta septembris sõlmitud vaherahu saabus Helsingisse Zhdanovi juhtimisel NSV-Liidu delegatsioon, ei uskunud venelased oma silmi. Kõigi pommitamistele järgnenud raportite kohaselt pidanuks linn olema varemeis, kuid silmatorkavaid purustusi polnud praktiliselt näha ning vastuoksa kartustele ei olnud delegatsiooni majutamisega mingeid raskusi. Sellest uudisest raevu sattunud Stalin vabastas ametist strateegilise lennuväe juhi marssal Golovanovi.
Kõik eelnev on ajakohane meeldetuletus, et riigikaitseks tuleb ette valmistuda õigeaegselt, koordineeritult ja põhjalikult. Ainult sel juhul tekivad võimalused ohtu oluliselt neutraliseerida. Ometi – olgu ohvreid palju või vähem – iga inimene jääb väärtuseks omaette, iga vägivaldne surm agressori käe läbi jääb püsima sõjakuriteona, mis ei aegu. Tallinna tsiviilohvreid ja purustusi meenutades ärgem unustagem, et ukrainlased on Vene agressiooni kolme aastaga pidanud varjendeis veetma mitmeid tuhandeid, paljudel juhtudel 5000 tundi. Seda pidevate õhuhäirete, igapäevaste tsiviilohvrite ning tuhandete purustatud eluasemete tingimustes. Putini Venemaa on tsiviilelanike ründamise õhust muutnud oma röövelliku sõja süsteemseks osaks. Üksnes ülemöödunud nädalal vältel saadeti Ukraina vastu üle 1000 drooni ja raketi.
Olles jätkuvalt solidaarsed Ukraina ohvritega, naaseme nüüd tänasesse päeva. Me ei unusta kunagi 9. märtsi 1944 kuritegu. Täna oleme ühtsed suhtumises 81 aastat tagasi toimunud rahvuslikku tragöödiasse. On väga oluline jäädvustada Tallinna suurpommitamine kustumatult meie ajalukku, meie kollektiivsesse mällu, väljaannetesse ja Harju tänavale. Tänases olevikus on meil karm ajend niihästi mineviku meenutamiseks kui ka stiimul tuleviku vastu õigeaegseks valmistumiseks.
Aga üle kõige – suuname oma vaate mitte ainult horisontaalselt tulevikku, vaid tõstkem pilk tänasest igapäevasest reaalsusest kõrgemale. Meie alternatiivse rahvushümni palve kõlab:
„Hoia, Jumal, Eestit,
meie kodumaad.
Õnnista me rahvast,
saada kosumist…
Puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Aita võita vaevad,
vägev kaitseja!
Jõudu andku taevad
sulle, kodumaa.“
Lahkugem siit vennaarmus ja kodumaa kaitsetahtes taasühendatud vendade ja õdedena, teadlikud oma ühisest vastutusest niihästi Eesti mineviku kui ka tuleviku eest.
