Riigikogu liikme Mart Maastiku ja Isamaa kommunikatsioonijuhti Viljar Voogi koostöös sündinud kõne olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua medalid ja panna lapsed liikuma“ arutelul 20. veebruaril 2025.
„Aitäh, Tanel Tein, spordiarutelu Riigikokku toomise eest. Oli aeg. Kui kasutada meie tänase moespordiala terminoloogiat, lasti selle aruteluga tiirus maha neli märki viiest. Ühele trahviringile tuleb siiski minna, sest tänase arutelu otsustas üks koalitsioonierakond korraldada päeval, mil Vabariigi Valitsus langetab energeetikaotsuseid, mis lähevad Eesti maksumaksjaile järgnevatel aastatel maksma kümneid miljardeid eurosid.
Tegu on Eesti 200 poolt murettekitava mustriga. Ka eelmisel aastal, kui õpetajad streikisid, sest tänane võimuliit murdis õpetajaile antud lubadusi, pidas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas streigile lahenduse leidmisest olulisemaks oma rolli käsipalliliidu presidendina ning ta reisis eraviisiliselt Saksamaale käsipalli EMile.
Just kiivas prioriteetide tõttu pean ma sisutühjaks kõiki täna poliitikute suust kõlanud sõnumeid, mis rääkisid spordi rahastamisest – seda eriti noorte liikumisharrastust silmas pidades.
Igapäevaselt langetatakse valitsuses otsuseid, mis viivad Eesti perede ja ettevõtete taskust raha – see on raha, mida ettevõtjad saanuks kasutada oma kodukandis tervisekäitumist propageerivate ürituste toetamiseks või pered laste trenni saatmiseks.
Et viimaseks oleks vaja omada isiklikku autot, mis on nüüd maksustatud, või laste liikumise eest peavad vanemad edaspidi maksma rohkem, sest valitsus kärpis treeneritoetusi poole miljoni euro võrra. Ka toetus koolispordiliidule kustutati pikema jututa eelarvest… Taaskord, kõik on prioriteetide seadmise küsimus.
Ometi on just meie noorte liikumiskäitumine tegelikult üks meie riigi suurimaid probleeme tänasel tormilisel ajal. Mullu mais pöördus toona veel Kaitseväe juhataja ametis olnud Martin Herem minister Kallase poole murekohaga: vaid 28 protsenti ajateenistusse astujaist on võimelised täitma kehaliste võimete kontrolltesti miinimumnõudeid.
Opositsiooni esindajana viskan ma siin kivi valitsuse kapsaaeda. Õigustage selle numbri valguses oma mullust otsust kärpida treeneritele makstavaid toetusi. Või õigustage otsust, et lasterikaste perede huviringitoetus, mille suurus oli vaid 100 000 eurot, otsustati eelarvest maha tõmmata. Õigustage seda, et iga otsus, mis see valitsus langetab, halvendab just lastega perede toimetulekut alates automaksust, peretoetuste kärpimisest või laste pealt tulumaksusoodustuste kaotamisest. Tuletan meelde, et suvel tõuseb veel kahe protsendipunkti võrra käibemaks, samamoodi kütuseaktsiis, mis kergitab kõiki kulusid.
Selgitage neid otsuseid, palun, kontekstis, kus te kavatsete lubada 2,6 miljardit eurot järgmiseks 20 aastaks meretuuleparkide rajajatele.
Jah, kindlasti on neid, kes arvavad, et võrdlen võrreldamatut. Kuid nagu rahandusminister Jürgen Ligi eilses Riigikogu infotunnis mulle 2,6 miljardi eraldamist õigustades ütles: „20-ga jagades on see summa väga väike.“
130 miljonit eurot aastas on ministri jaoks „väga väike“ summa. Aga sellest 0,5 (!) protsenti, et pered ei peaks maksma laste trennide eest rohkem kui seni… Vot see summa oli liiga suur, et kärpest pääseda.
Aga jõuame nüüd tänase arutelu nimiküsimuseni: kuidas tuua medalid? See on tegelikult meie spordipoliitika kõige põhilisem küsimus, nii tippspordi vaatest kui ka mõeldes noorte motiveerimisele.
Meie siin olime kahtlemata väga rahul, kui Tuuli Tomingas sai paar päeva tagasi laskesuusatamise MMil seitsmenda koha. Kuid mõeldes noortele, kes ei oska hinnata sooritusi tingimata konkurentsi konteksti paigutades – nende jaoks on vaja midagi käega katsutavat. Karikat. Medalit.
Pariisi olümpiamängudelt meile ühtegi medalit ei tulnud. Kas te teate, millised olid viimased suvised olümpiamängud, kust Eesti sportlased jäid tühjade pihkudega? Atlanta 1996.
Toona oli tegu nii šokeeriva sündmusega, et Riigikogu aktiveerus: hasartmängumaksu seadusesse kirjutati kindel protsent, mis tuleb eraldada olümpiaettevalmistuse toetamiseks.
See süsteem muudeti ära 2021. Päev pärast seda, kui Kaja Kallas oli Tallinna lennujaamas riputanud tammepärjad kaela meie olümpiavõitjaks kroonitud epeenaistele, võeti valitsuses vastu otsused, mis kaotasid selle fikseeritud summa ära.
Seda muutust vedas eest Reformierakond. Olümpiamedalistid Kristina Šmigun-Vähi ja Jüri Jaanson – nemad on ka täna Riigikogus – lisaks võrkpalliliidu president Hanno Pevkur, kes ilmselt väga hästi mõistsid, mida see otsus spordile tähendab, otsustasid mitte hääletada. Aga nii palju selgroogu neil polnud, et päriselt sellele näotule sammule vastu seista.
Mis oli selle otsuse mõju. Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid sõnastas selle täna selgelt. Tsiteerin: „Kolme aastaga on Eesti sport aastatel 2022–2024 sellest muudatusest kaotanud 8 miljonit eurot, seda ajal, mil inflatsioon oli ülikiire. Nii on spordi rahastamise reaalsummad täna oluliselt väiksemad, kui nad olid viis aastat tagasi.“ Tsitaadi lõpp.
Täna küsime, „kuidas tuua medalid“? Aga palun mõelge ka sellele, kas ilma nende halbade otsustusteta oleks meil juba Pariisist mõni medal tulnud.
Jõuame lahendusteni. Mis puudutab laste liikumist, siis selle lahenduse sõnastasin ma juba oma kõne algul: lugupeetud koalitsioon, lõpetage Eesti perede toimetuleku halvendamine. Tanel Tein, tänase valitsusliidu liige, tõdes täna seda, et toetuste kärped õõnestavad huvitegevuse kättesaadavust.
Treenerid vajavad riigi poolt selgelt sõnumit, et nad on tähtsad. Kui kultuuriminister Heidy Purga lubas aastavahetuse eel Aasta sportlase galal, et treenerite palgad on järgmistel eelarveläbirääkimistel tema prioriteet, ei uskunud saal tema sõnu. Palun, viige siis need sõnad ka ellu, et meil oleks oskuslike treenereid, kes saavad motiveerida meie noori liikuma.
Ning noored vajavad ka positiivseid eeskujusid, medalivõitjaid. Tippsportlaste aitamiseks on parim, mida meie siin, Riigikogus, teha saame – mitte midagi! Ärme muuda üle aasta rahastamisreegleid, enamasti ikka halvemuse poole. Pakume spordirahvale kindlust, et nad ei peaks tegelema iga aasta eelarveläbirääkimiste paiku lobitööga, et neid ei unustataks.
Mul on hea meel, et president Kaljulaid sõnastas täna ka Eesti tippspordi kõige suurema võimelünga: „Kuidas peaks sportlane jõudma oma esimese medalini?“ Sportlastele on tugi olemas noorteklassis, on olemas absoluutses tipus, aga vahepeal jäätakse ta külma kätte. Erasektor on siin oma õla alla pannud – kiidan näiteks Noored Olümpiale programmi, kelle vilistlaste sekka kuuluvad tänased absoluutsed maailmatähed Katrina Lehis ja Marten Liiv. Et selle lünga täitmisega tegeleb aktiivselt ka Eesti Olümpiakomitee, on kahtlemata õige suund ja sisendab usku tulevikku.
Ja lõpetuseks ütlen taas koalitsioonisaadikutele: andke ka ettevõtetele õhku hingamiseks. Lõhkudes nende usu stabiilsesse maksusüsteemi ja halvendades nende konkurentsivõimet, võtate te ära ka need vahendid, millega nad saavad sporti toetada. Ilma erasektori abita me medaleid ei võida.“
